Vaimsest tervisest rääkimine oma partneriga

Inimesele, kellega sa koos elad, ütlemine, et sul ei ole hea olla, on raske põhjusel, mida nimetatakse harva: ta on olnud seal kogu aeg. Sa ei edasta uudiseid, sa vaatad ümber ühist ajalugu ja osa sinu öeldust on see, et ta ei pannud seda tähele.

Seepärast kõlab see sageli vabandusena.

Rääkimine

Hoia esimene versioon lühike. Täielik ülevaade ajaloost, sümptomistest ja teooriast on ühe vestluse jaoks liiga palju ning see kutsub esile kliinilise reaktsiooni.

"Mul on juba mõnda aega raske olnud ja ma pole seda välja öelnud" on alustuseks piisav.

Ütle, mida sa temalt ootad, sest ta ei tea seda ja vaikimisi eeldatakse, et asja tuleb parandama hakata. Kolm ausat võimalust: Tahan, et sa teaksid. Tahan abi millegi konkreetsega. Tahan, et sa lõpetaksid küsimise, kas minuga on kõik korras, sest ma vastan niikuinii jah.

Ja nimeta see, mis ei puuduta teda. Eriti depressiooni tõlgendab partner väga sageli tõendina suhte kohta ja vastupidise otsene väljaütlemine säästab kuudepikkusest vaiksest tõlgendamisest.

Partner, kes ei tea, mida sa tahad, hakkab oletama, ja enamik inimesi oletab, et tuleb probleemi lahendama hakata.

Mida neilt mitte paluda

Mitte olla sinu ainus tugi. Partner kui ainus usaldusisik on habras korraldus ja see muudab suhte teenuseks, mida lõpuks ei naudi kumbki teist.

Mitte sind jälgida. Jälgimise all olemine on kiireim viis varjama hakkamiseks.

Mitte hindama sinu edenemist. Igapäevaselt küsitud "kas sul on juba parem?" muudab iga päeva eksamiks, kus võib läbi kukkuda.

Kui sa oled kuulaja rollis

Esimene reaktsioon on tähtsam kui järgmised kakskümmend. See ei pea olema tark. "Aitäh, et mulle rääkisid" ja "mida sa vajad" katavad peaaegu kõik.

Ära heida ette viivitamist. "Miks sa mulle varem ei öelnud?" on loomulik küsimus, kuid see toimib etteheitena täpselt sel hetkel, kui teine on võtnud riski.

Ära pane diagnoosi ega võrdle. "Kõigil on mõõnasid" ja "mu õel oli sama asi" mõlemad pisendavad, kuigi kumbki pole nii mõeldud.

Küsige alguses pigem praktiliste asjade kui tunnete kohta. Kas on midagi, millega sa oled hätta jäänud. Kas on mõni kõne, mida sa oled vältinud. Praktilist abi on kergem vastu võtta ja kergem anda.

Ravi julgustamine ilma seda juhtimata

Sa võid öelda selgelt, et sinu meelest oleks professionaalne abi kasulik. Ütle seda üks kord korralikult, mitte korduva ettepanekuna, mis muutub näägutamiseks.

Ära pane aega nende eest kirja. Pakkumine istuda nende kõrval, kui nad seda teevad, on teine asi ja sageli just see erinevus, kas see saab teoks või mitte.

Ja lepi sellega, et see võib võtta mitu katset. Enamik inimesi, kes lõpuks abi saavad, on sellest vähemalt korra keeldunud.

Suhte kaitsmine

Nuhtluseks on see, kui suhtest saab kliinik. Iga vestlus käib sümptomite ümber, üks inimene on püsivalt patsient ja teine püsivalt hooldaja.

See on halb mõlemale. Halva enesetundega partner teab tavaliselt täpselt, kui palju ruumi ta võtab, mis tekitab süütunnet, mis omakorda teeb kõik hullemaks. Ning terve partner kaotab suhte, kuid talle jääb vastutus.

Vastukaaluks on regulaarne kontakt, mis ei puuduta tervist. Tavalised küsimused. Arvamused eimillestki. Küsimine, mida sa arvad, mitte see, kuidas sul läheb.

See on üks konkreetseid põhjuseid, miks Duoheart küsib mõlemalt partnerilt samu küsimusi. Mõneks minutiks päevas ei ole keegi patsient ega hooldaja: te olete kaks inimest, kes vastavad samale asjale ja loevad teineteise vastuseid ilma, et kumbki peaks teise järele pärima.

Kui see väljub tavalise vestluse raamidest

Kui tekib enesevigastamise või enesetapu oht, ei ole see suhte vestlus, vaid hädaolukord, ning õige samm on kohene professionaalne või kriisiabi, mitte asja isekeskis kodus lahendada püüdmine.