Uue suhte alustamine pärast neljakümnendat eluaastat

Tavaliselt eeldatakse, et see on sama asi, lihtsalt hiljem. Ei ole. Neljakümne viieselt alustatud suhtel on teistsugune kuju kui kahekümne viieselt alustatul ning suurem osa raskustest tuleneb varasema kuju ootamisest.

Mis on tõeliselt teistsugune

Kumbki teist ei ole puhas leht. Mõlemal on väljakujunenu elu, minevik, sageli lapsed, sageli vara ja tihti väga selge arusaam sellest, mida te enam kunagi ei tee. Seda nimetatakse tavaliselt pagasiks, kuid see on vale sõna. See sarnaneb pigem uuringutulemuste olemasolule.

Aeg toimib teistmoodi. Kahekümne viieselt on selgusele jõudmiseks kulutatud aasta odav. Neljakümne viieselt ei ole, ja mõlemad teavad seda, mis tekitab kummalise segu mõnes asjas kiiremast ja teises palju aeglasemast edasiliikumisest.

Elude ühendamise panused on kõrgemad. Majapidamiste liitmine kahekümnendates tähendab paari kasti kolimist. Hiljem võib see tähendada kodulaenu, ettevõtet, oma arvamusega lapsi ja juriidilise lepinguga ex-partnerit.

Lisaks saab otsa sotsiaalne stsenaarium. Puudub eeldatav järjekord ja oodatav sihtkoht. Mõne jaoks on see vabastav, teise jaoks eksitav, ning paaris on tihti mõlemat tüüpi inimene.

Stsenaariumi puudumise vabadus on ühtlasi probleem: miski ei ütle teile, mida te teete, seega peate selle välja ütlema.

Eelised, mis on reaalsed

Te teate, mida tahate, tavaliselt täpselt, mõnikord esimest korda elus. Neljakümnendates inimesed oskavad sobimatust ära tunda pigem esimesel kuul kui kolmandal aastal.

Draamataluvus on madalam, mis kõlab küüniliselt, kuid on eelkõige kaitsev. Käitumine, mis kahekümne neljaselt tundus kirglik, tuvastatakse õigustatult kurnavana.

Keegi ei mängi rolli. Hilisemates suhetes kehtestatakse ausad tingimused palju varem, sest kummalgi pole energiat ega motiivi hoida kahe aasta jooksul ülal enda paremat versiooni.

Samuti on teil otseseid tõendeid selle kohta, milline te koos elades olete, mis on teave, mida esimesel korral peaaegu kellelgi ei ole.

Spetsiifilised vead

Pidev võrdlemine eelmise suhtega. Osa sellest on vältimatu ja kasulik. Selle seadmine raamistikuks aga mitte, ja uus partner tunneb seda ka siis, kui sellest kunagi ei räägita.

Eeldamine, et purunemise muster kordub. Kontrollivast suhtest lahkunud inimesed tõlgendavad tavalisi eelistusi sageli kontrollina, ja distantseerunud suhtest lahkunud tõlgendavad tavalist privaatsust eemaldumisena. Seda tasub enda kohta ette teada.

Praktilistel põhjustel liiga kiire kokkukolimine. Üür, mugavus, ühe maja tühjana seismine. Hilisemas eas paarid on sellele eriti vastuvõtlikud, sest logistika on tõesti veenvam, ja see paneb suhtele koormuse enne, kui seda on katsetatud.

Laste liiga varajane tutvustamine. Tavaline soovitus on kuud, mitte nädalad, ja põhjus ei ole moraalitsemine: lastelt, kes on juba kaotanud ühe koduse korra, palutakse panustada teise, ja valestardi hind jääb nende kanda.

Raha, avameelselt

See on vestlus, mida hilisemas eas paarid kõige sagedamini väldivad ja kõige rohkem vajavad. Neljakümne- või viiekümneaastastel inimestel on varad, võlad, pensionid, kohustused ja paljudel juhtudel pärandiootustega lapsed.

Varajane rääkimine ei ole ebaromantiline. See on asi, mis hoiab ära tõeliselt hea suhte purunemise struktuurse probleemi tõttu, mida kumbki teist esimesel aastal ei vaadanud.

Oma privaatse kihi loomine

Osa, mida on hiljem kõige raskem uuesti üles ehitada, on kogunenud privaatne materjal: naljad, lühikeel, ühine ajalugu. Esimeses suhtes tekib see pika struktureerimata elufaasi jooksul, mida enam ei eksisteeri.

Nii et seda tuleb teha tahtlikult. Paaridel, kellel see hästi õnnestub, on tavaliselt mõni väike korduv asi, mis on ainult nende oma, mida alustati varakult ja mis säilib kõige muu kiuste.

Seda igapäevane küsimus teebki, ja seepärast sobib see hilisematesse suhetesse eriti hästi. Mõni minut, mõlemad vastavad samale küsimusele, kumbki ei näe teise oma enne, kui mõlemad on kirjutanud. See ehitab teadlikult isiklikku kihti tempos, mis ei nõua kummaltki juba olemasoleva elu lammutamist.