Üksteise keele õppimine, halvasti, üheksa aastat

Nad kohtusid kolmandas riigis ja kolmandas keeles, mida kumbki ei rääkinud tollal hästi ning mida mõlemad räägivad hästi praegu. Üheksa aastat, üks laps ja majapidamine, kus igal õhtul on kasutusel kolm keelt.

Esimene asi, mida mõlemad küsimise peale ütlevad, on see, et inglise keel tegi algusaastad kergemaks ja keskmised aastad raskemaks.

Miks see oli kergem

Teises keeles on rasked asjad kergemad. See on dokumenteeritud ja mõlemad tundsid selle kohe ära, kui sellest lugesid.

Teisel aastal pidasid nad vestlusi, millega nad enda arust ei oleks oma emakeeles toime tulnud. Raha. Mehe isa. See, kas kumbki neist tahab lapsi. Naine ütleb, et nende vestluste ingliskeelsed variandid olid peaaegu asjalikud ning just see asjalikkus tegi need võimalikuks.

Mees sõnastab seda teisiti. Ta ütleb, et eesti keeles oleks ta pidanud seda päriselt mõtlema.

Distants, mis teeb teises keeles vaidlemise lihtsamaks, teeb ka liigutatuks saamise raskemaks.

Miks see läks raskemaks

Umbes neljandal aastal märkas naine, et ta polnud kunagi kuulnud meest ütlevat midagi õrna, mis kõlanuks nagu tema ise.

Mees oli inglise keeles hell ja seda viisil, mille kohta naine viimaks mõistis, et see oli tõlgitud: korrektne, veidi ametlik, kokku pandud. Naine oli saanud mehest versiooni, mis oli läbinud teatud protsessi.

Sama kehtis vastupidi ja mees polnud seda üldse märganud, sest soravalt rääkiv partner märkab seda harva.

Eksperiment

Nad hakkasid kömpakalt ütlema teatud asju ainult oma emakeeles. Mitte terveid vestlusi. Fraase.

Naine ütleb, et esimene kord, kui mees ütles talle midagi eesti keeles, millest ta aru ei saanud, ja keeldus seda tõlkimast, mõjus sügavamalt kui miski, mida mees oli öelnud viie aasta jooksul inglise keeles.

Mees õppis selgeks umbes nelikümmend sõna portugali keeles, halvasti, peamiselt pisikesed sõnad. Naine ütleb, et mehe aktsenti ei anna päästa ja et see polegi oluline.

Vaidlemise probleem

See on osa, mille suhtes nad on vähem romantilised.

Inglise keeles ei ole nad võrdsed vastased. Naine on kiirem ja täpsem detailides: pehmendused, täpsustused, viis öelda, et miski on pigem veidi raske kui lihtsalt raske.

Aastaid tähendas see seda, et igas erimeelsuses jõudis naine kohale esimesena ja paremini ning mees andis pigem järele kui nõustus, mis on vahe, mida ta tollal ei osanud sõnastada, kuid oskab nüüd.

Lahendus oli protseduuriline ja glamuurita. Kumbki neist võib vestluse mõtlemiseks peatada ja seda ei peeta kõrvalepõiklemiseks. Ja kõik oluline pannakse kirja.

Kirjutamine kui tasakaalustaja

Nad hakkasid asju kirja panema kuuendal aastal, algul praktilistel põhjustel seoses ühe pereotsusega, hiljem harjumusest.

Mees ütleb, et see oli oluline, sest kirjutamine andis talle sama asja, mis naisel juba oli: aja valida sõna. Kõnes oli talle kümme sekundit ja ta võttis lähima sõna. Kirjutades oli talle neli minutit ja ta võttis õige sõna.

Naine ütleb, et ta avastas mehe olevat märgatavalt vaimukama, kui ta oli arvanud.

Nüüd kasutavad nad vormingut, kus sama küsimus läheb mõlemale, kumbki vastab eraldi enda valitud keeles ning kumbki ei näe teise vastust enne, kui mõlemad on kirjutanud. Naine vastab umbes poolel ajal portugali keeles ja mees loeb seda tõlkega ning ütleb, et tõlgitud versioon naisest on rohkem tema moodi kui ingliskeelne kunagi oli.

Mida nad ütlevad teistele paaridele

Ärge eeldage, et see, kes räägib soravamalt, väljendub täpsemalt.

Märgake, kumb teist jääb vaidluses alati veidi maha, ja muutke pigem vormingut kui sisu.

Ja hoidke mõnda asja oma emakeeles, isegi kui teine inimene neist aru ei saa, eriti pisikesi sõnu. Naine ütleb, et sõnad, mida nende tütar kasutab toidu ja une kohta, on portugalikeelsed ning et mees kasutab neid nüüd samuti, halvasti, ja et just selline ühine keel tegelikult välja näebki: mitte kumbki neist ei võida.

Nimed ja detailid on muudetud; paar on mitme paari koondkuju.