Tulevikust rääkimine ilma, et see muutuks katseks

Üks teist ütleb: "Olen mõelnud, et võiksime mingil hetkel välismaale kolida." Teine kuuleb selles plaani, panikohib vaikselt ja vastab plaanile. Üheksakümne sekundi pärast vaidlete otsuse üle, mida keegi ei olnud tegemas.

See on tulevikuvestluste kõige tavalisem ebaõnnestumine ja seda saab täielikult vältida, kui nimetada ära režiim, milles te parasjagu olete.

Kolm režiimi ja need on erinevad vestlused

Mõtisklemine. Otsust ei ole, ajakava ei ole ja mõnikord pole isegi eelistust. "Mõtlen, milline oleks elada koeraga."

Soovimine. Tegelik eelistus, kuid ikka ilma ajakavata. "Tahaksin, et meil oleks kunagi koer."

Ettepaneku tegemine. Esitatud otsus koos kuupäevaga. "Tahaksin sel kevadel koera võtta."

Kahju tekib siis, kui need segi aetakse. Ja neid aetakse pidevalt segi, sest keel ei tähista neid eraldi ning hääletoon teeb seda tööd halvasti.

Ütle enne teema tõstatamist, millises režiimis sa oled. See võtab vaid paar sõna ja hoiab ära suurema osa raskustest.

Miks üks partner neid vestlusi väldib

Harva sellepärast, et tal puuduvad mõtted. Tavaliselt sellepärast, et iga varasem katse muutus kohustuseks, milleks ta polnud valmis, mistõttu vestlus ise on muutunud kulukaks.

Kui sinu partner jääb tuleviku teemal vaikseks, ei ole kasulik küsimus "miks sa ei taha sellest rääkida", vaid "mis juhtus viimastel kordadel, kui me proovisime".

Sageli on vastus see, et lihtsat mõtiskelu võeti lubadusena ja hiljem heideti seda ette.

Tee mõtisklemine turvaliseks

Sõnaselgelt. "See ei ole ettepanek, ma lihtsalt mõtlen häälega ja tahaksin, et sa mõtleksid häälega vastu."

Ja siis püsige selles. Kui partner ütleb midagi uurivat ja sina vastad logistikaga, oled režiimi küsimata ümber vahetanud ja ta paneb seda tähele.

Paarid, kes kaitsevad mõtisklemise režiimi, avastavad, et saavad üksteise kohta palju rohkem teada, sest enamik sellest, mida inimesed tulevikust mõtlevad, ei ole veel seisukoht.

Küsimused, mis tõesti midagi annavad

"Milline näeb välja üks hea tavaline teisipäev viie aasta pärast?" See on parem kui mis tahes küsimus eesmärkide kohta, sest see puudutab elu tekstuuri, mitte saavutusi, ning inimesed vastavad sellele ausalt.

"Mida sa meie tuleviku suhtes eeldad, mida me pole kunagi valjusti välja öelnud?" Paarid avastavad siin rutiinselt lahkhelisid, mis on vaikimisi kestnud aastaid.

"Mida sa kahetseksid, kui sa poleks seda teinud?" Kahetsus on palju usaldusväärsem teejuht kui ambitsioon ja toob pinnale teistsuguse materjali.

"Millist versiooni sellest sa kardad, et mina tahan?" See küsimus on ebamugav, kuid lahendab hämmastavalt palju.

Tõeliselt rasked teemad

Lapsed, raha, elukoht ja vanemate eest hoolitsemine nende vananedes. Need teemad ei saa jääda igaveseks mõtisklemise režiimi. Vastupidise teesklemine viib paarid kaheksanda aastani nii, et põhimõtteline erinevus on läbi rääkimata.

Nende puhul leppige pigem kokku aeg, kui rääkige spontaanselt. "Räägime pühapäeval korralikult sellest, kas me tahame lapsi." Kokkulepitud vestlus on palju parem, sest mõlemad tulevad ette valmistunult ja kedagi ei tabata ootamatult.

Samuti tuleb aktsepteerida, et mõned neist teemadest on tõesti binaarsed. Kui kompromiss pole võimalik, ei ole kasulik töö mitte veenmine, vaid asja väljaselgitamine pigem varem kui hiljem.

Suurte teemade puhul on kirjutamine parem kui rääkimine

Suulised tulevikuvestlused soosivad seda, kes on pinge all sõnaosavam, ning seda, kel on tugevam positsioon, mis on tavaliselt inimene, kes soovib muutust vähem.

Eraldi kirjutamine ja seejärel koos lugemine eemaldab mõlemad eelised. Keegi ei kohanda oma lauset poole pealt vastavalt teise reaktsioonile ning see, kes vajab oma mõtete sõnastamiseks rohkem aega, seda ka saab.

See mehhanism on kogu Duohearti disaini alus: sama küsimus teile mõlemale, millele vastatakse enne, kui kumbki saab teise vastust lugeda, ning mis avanevad koos. Eriti tulevikuvestluste puhul toob see kaasa vastused, mis on märgatavalt ausamad kui sama küsimus, mis esitatakse laua taga.