Teine abielu 58-aastaselt: õppides olema varem aus

Margit oli teise pulma ajal viiskümmend kaheksa aastat vana. Pulm toimus neljapäeval kell üksteist hommikul, seal oli üheksa külalist ja tort Tartu maantee pagaritöökojast. Tema esimestes pulmades 1991. aastal oli sada nelikümmend külalist, bänd ja kleit, mille kohta tema emal oli oma arvamus.

Ta on öelnud, et kahe abielu erinevus ei seisne Andreses. Andres on hea mees ja seda oli ka Ivar suurema osa oma kahekümne kahest aastast. Vahe on asjas, mida ta hakkas tegema viiskümmend kuus aastat vanalt: ta kirjeldab seda kui väikeste ebameeldivate tõsiasjade väljaütlemist kohe, mitte kaks aastat hiljem.

Asi, mida ta esimesel korral ei teinud

Esimeses abielus oli tal oma põhimõte, kuigi ta ei oleks seda nii nimetanud. Põhimõte oli selline, et väikeste rahulolematuste tõttu ei tasu tüli üles võtta ja mõistlik täiskasvanu neelab need lihtsalt alla. Ta oli selle üle uhke. See näis helde ja kestis umbes üksteist aastat, mis ongi umbes selle konkreetse anuma mahutavus.

Need asjad olid pisikesed ja neid oli sadu. See, et mees vastas tema eest õhtusöökidel kolleegidega. See, et talle ei meeldinud korteri idapoolne magamistuba ja ta oli seda öelnud vaid korra, 1997. aastal, rõõmsalt, ja mitte kunagi hiljem. See, et kui ta oli haige, muutus mees hoolitseva asemel efektiivseks, ja selline efektiivsus armastatud mehelt kell neli hommikul tundub nagu klienditeeninduse protsess.

Ükski neist ei olnud põhjus kedagi maha jätta. Täpselt seepärast ei öelnudki ta neid välja. Ja kuna ta ei öelnud neid kunagi välja, jäi igaüks neist täissuuruses püsima ja sellele lisandus järgmine. Kui ta hakkas neid viimaks neljakümne kolme aastaselt välja ütlema, tulid need viieteistkümne aasta viivistega ja kõlasid kui süüdistus. Ivari reaktsioon oli mõistlik: kust see nüüd tuleb. Ja aus vastus, mida tal siis polnud, oli see, et see tuli aastast 1997.

Sel nädalal öeldud väike tõde on info. Sama asi nelja aasta pärast öelduna on süüdistus ja sellele reageeritakse vastavalt.

Teisipäeva reegel

Ta kohtas Andrest kaheksateist kuud pärast lahutust kooris, mis on tema teada kõige ettearvatavam detail, kuid see ei häiri teda. Andres oli lesk. Tal olid omad kogunenud vaikimised, teistsuguse kujuga.

Reegli tegi ta iseendale ja rääkis sellest mehele teisel kuul, mis oli juba ise selle reegli rakendamine. Reegel oli selline: kui ta märkab midagi ja tabab end otsuselt seda mitte mainida, peab ta sellest rääkima nädala jooksul. Mitte selleks, et läbirääkimisi pidada. Lihtsalt selleks, et see lauale panna, et see ei kasvaks pimeduses.

Esimene asi oli peaaegu koomiliselt väike. Mees ümises lugedes. Naine ootas neli päeva, vihkas ennast ja ütles siis supilauas: "Sa ümised lugedes ja mul on seda raske taluda, ning ma ei taha sellest vaikida ka veel aastal 2032."

Mees naeris ja küsis siis küsimuse, mida naiselt polnud küsitud aastakümneid: "Mida sa veel välja ei ütle?" Ja naine rääkis talle viisist, kuidas mees teda tutvustas, mis tundus naisele kergelt pisendav. Mees polnud seda absoluutselt märganud ja muutis seda kergelt umbes nädalaga, sest see ei maksnud talle midagi ja naine oli tabanud selle nelja grammi, mitte neljakümne kilo juures.

Mida teine kord tegelikult õpetab

Õppetund ei ole see, et peaksid kõik välja ütlema. Margit on selles osas kindel. On olemas mõtete kategooria, mis on tõepoolest vaid ilm, ja selle valjuhäälne väljaütlemine annab sellele püsivuse, mida see pole ära teeninud.

Katse, mida ta kasutab, on lihtne ja ta pakub seda kõigile, kes küsivad. Kui märkad, et otsustad midagi mitte öelda, on see märkamine ise signaal. Ilm möödub ilma otsuseta. Kõik, mis nõudis aktiivset otsust alla neelata, on alles ka järgmisel kuul, pisut suuremana.

Teine asi, mida teine abielu talle õpetas, on see, et ausus nii varajases staadiumis ei ole teisele inimesele koormaks. Ta oli kahekümne kaks aastat uskunud, et väikeste asjade tõstatamine on maks, millest ta Ivarit säästab. Andres kogeb seda usaldusena. Kui naine ütleb teisipäeval välja mõne ebamugava pisiasja, kuuleb mees selles seda, et naine eeldab end siin olevat ka kümne aasta pärast ja teeb hooldustöid.

Nad teevad ka ühte asja, mille Margiti tütar nende telefonidesse seadistas: igapäevased küsimused rakenduses Duoheart, millele mõlemad vastavad enne, kui teise vastust näevad. Margit kirjeldab seda kui kooriversiooni sellest, mida ta niigi teeb, ja mis toob tulu eelkõige Andresele, kes märkab aeglasemalt seda, mida ta ütlemata jätab.

Sellest loost on versioon, mis ütleb, et ta oleks pidanud seda kõike tegema kahekümne viie aastaselt ja et ta kaotas kahekümne kaks aastat. Margit lükkab selle versiooni tagasi. Ta ütleb, et ta ei oleks saanud seda kahekümne viie aastaselt teha, sest siis ei teadnud ta veel, mida alternatiiv maksab. Ning teadmine hinnast on ainus asi, mis teeb esimese ebamugava lause võimalikuks.

Idapoolne magamistuba, märgib ta, oli tegelikult täiesti korras. See oli täiesti hea tuba. Probleem ei olnud kunagi toas.

Nimed ja detailid on muudetud; paar on koondkuju.