Talu ja linn: kaks elu, üks abielu

Talu oli olnud tema suguvõsas neli põlvkonda ega olnud miski, mida ta saanuks kiiresti selgitataval põhjusel maha müüa. Haigla, kus naine töötas, asus üheksakümne kilomeetri kaugusel ega olnud koht, kust ta tahtnuks lahkuda.

Nad abiellusid kolmandal aastal ega elanud koos enne kahekümne teist aastat, ning mõlemad kirjeldavad neid kahtekümmet kahte aastat kui head aega.

Korraldus

Naine oli talus reede õhtust esmaspäeva hommikuni ja ülejäänud nädala linnas. Mees tuli linna ehk ühel õhtul kahe nädala jooksul ja vihkas seda, mis tundus naisele esimesed kümme aastat naljakas, siis lakkas olemast naljakas ja muutus siis uuesti naljakaks.

Poegimishooajal käis naine harvemini. Talvel tihedamini.

Keegi kumbagist perest ei pidanud seda abieluks. Naise ema küsis üksteist aastat järjest, millal nad oma elu korda seavad.

Nad ei oodanud selle korralduse lõppemist. See oli see osa, mida keegi teine ei kuulnud.

Mis see maksma läks

Mees oli palju üksi, mis talle sobis ja mis talle praeguse sõnul sobis vähem, kui ta tol ajal väitis.

Naisel jäi asju nägemata. Naabri matus, vasikas, kes ei jäänud ellu, nädal veebruaris, kui torud külmusid ja mees tegeles sellega üksi ega maininud seda enne reedet.

See viimane on näide, mida naine kasutab. Tema sõnul ei ole konkreetselt kaotatud asi sellises korralduses mitte suured sündmused, vaid tavalised halvad päevad, mis on järgmiseks kohtumiseks läbi ja millest seetõttu kunagi ei räägita.

Mida nad ette võtsid

Telefonist polnud kasu. Mees ei ole telefoniinimene ja telefonikõne inimeselt, kes pole telefoniinimene, koosneb neljast lausest ilma kohta ja vaikusest.

Toimis kirjutamine, mis üllatas neid mõlemaid, sest mees oli kuusteistkümneselt koolist lahkunud ega olnud sellest saati kirjutanud midagi pikemat kui mõni blankett.

See algas nimekirjana talu köögilaual: asjad, mida naine peaks saabudes teadma. Praktilised asjad. Siis tekkisid sinna read, mis polnud praktilised, siis meisterdati sellest kaks märkmikku, üks kummaski majas, ja viimasel kümnendil telefon.

Mehe sissekanded on lühikesed. Naise omad pikemad. Naine ütleb, et pikkuse erinevus häiris teda umbes kaks aastat ja siis ta mõistis, et mehe neli rida sisaldasid rohkem kui tema viisteist.

Reegel saabumise kohta

Reegel, mis tehti varakult ja millest peeti kinni, oli see, et esimene tund pärast naise saabumist ei olnud uudiste vahetamiseks.

See kõlab tagurpidi ja oli tahtlik. Nad mõlemad olid märganud, et nädalavahetus, mis algas täieliku ülevaatega nädalast, muutus halduskoosolekuks, ja kui see lõppes, oli käes laupäeva pärastlõuna ning kumbki neist polnud veel tegelikult samas ruumis olnud.

Nii et esimene tund ei olnud midagi. Tee, koerad, hoovis jalutamine. Nädalast räägiti jupikaupa kahe päeva jooksul, pauside ajal, täpselt nii, nagu sellest oleks räägitud koos elades.

Kahekümne kolmas aasta

Mees müüs karja ja jättis maa alles, naine jäi pensionile ning nad on nüüd elanud samas majas kümme aastat.

Naine ütleb, et kohanemiseks kulus umbes kaheksateist kuud ja et see kohanemine oli raskem kui need kakskümmend kaks aastat.

Konkreetne raskus oli see, et kohalolek asendas rääkimise. Nad olid veetnud kaks kümnendit abielus, kus kõigest pidi rääkima, sest midagi ei saanud ise näha, ja nüüd, kui kõike sai ise näha, lakkasid nad rääkimast ning mõlemad tundsid kaotust enne, kui kumbki oskas seda nimetada.

Kirjutamine tuli tagasi umbes kahe aasta pärast. See on nüüd lühem ja leiab aset õhtuti ning kumbki neist ei kirjeldaks seda olulisena, mis on naise sõnul vale, mida mees külalistele räägib.

Mida nad selle kohta ütlevad

Mees ütleb, et inimeste arust oli raske osa lahus olemine. Raske osa oli koos olemine ilma harjumuseta, mida lahusolek oli neile peale surunud.

Naine ütleb, et see korraldus ei olnud kompromiss ja et ta on väsinud küsimusest, kumb neist millestki loobus. Kumbki ei loobunud. See oligi asja mõte.

Nimed ja üksikasjad on muudetud, paar on koondkuju.