3 min lugemist

Piirid ämma-äiaga ilma sõda alustamata

Konflikt ämma ja äiaga on harva seotud nendega. Küsimus on selles, kumb teist peaks nendega tegelema ja mis saab siis, kui keegi seda ei tee.

Piirid ämma-äiaga ilma sõda alustamata

Kaebust sõnastatakse peaaegu alati probleemina konkreetse inimesega. Sinu ema teeb seda, sinu isa ütleb teist. Tegelik probleem on peaaegu alati struktuurne: keegi pole kokku leppinud, kuskohas piir asub, nii et piir nihkub sõltuvalt sellest, kes parajasti ruumis viibib.

Paranda struktuur ja üllatavalt suur osa isiksuseprobleemidest vaibub.

Üks reegel, mis teeb ära suurema töö

Kumbki tegeleb oma perega.

Kui sinu vanematega on vaja piirid paika panna, teed seda sina. Kui minu omadega, teen seda mina. See ei ole seotud kõrvalehoidmise ega õiglusega, vaid sellega, kes saab öelda midagi ebamugavat ja jääda pärast seda ikka armastatuks. Poeg saab öelda oma emale, et külastus venib liiga pikaks, ja seda võetakse poja otsese ütlemisena. Minia ütleb täpselt sama lause ja seda võetakse võõra esitatud reeglina.

Paarid, kes seda eiravad, lõpetavad nii, et teise poole kaasa jääb püsivalt raske inimese rolli, mis on korraga nii ebaõiglane kui ka äärmiselt püsiv. Viisteist aastat hiljem räägib pere ikka veel lugu jõuludest, mil naine ütles ei.

Inimene, kes piiri vajab, ei ole alati see, kes peaks selle teatavaks tegema.

Vestlus, mis tuleb kõigepealt omavahel pidada

Mitte toimunud vahejuhtumist. Vaid kokkuleppest.

Mis on külastuste tavapärane kord, kui pikad need on, kui palju ette teatatakse. Millist infot teie suhtest jagatakse ja millist mitte. Kellele räägitakse rahast, rasedusest, haigusest ja millal. Mis saab siis, kui vanem ilmub ette teatamata ukse taha.

Enamik paare ei tee seda kunagi ja improviseerib iga kord, mis tähendab, et iga juhtum on pingeline läbirääkimine publiku ees. Üks kord, ette ja omavahel otsustamine eemaldab üheksakümnendikku hõõrdumisest.

Kui sinu partner ei tee oma osa

Paljude paaride jaoks on see probleemi tegelik olemus. Piiris lepitakse kokku, kuid siis heliseb telefon ja kokkulepe aurustub.

Mõista, mis tavaliselt toimub. Partner ei vali oma vanemat sinu asemel. Ta on mustris, mis tekkis enne, kui ta rääkima õppis, ja selle murdmise hind tundub hiiglaslik viisil, mida on raske selgitada kellelegi, kes on teistmoodi kasvatatud.

See on selgitus, mitte luba. Öelda ei tuleks mitte "sa võtad alati nende poole", vaid konkreetne ja väike versioon: "kui su ema muutis telefonis meie nädalavahetuse plaane ja sa nõustusid, oleksin tahtnud, et ütled, et kontrollid enne minult. Kas saad seda järgmisel korral teha." Üks käitumine, järgmine kord, ilma minevikuta.

Kui see aastate ja selgete palvete jooksul ei muutu, tasub seda võtta infona teie suhte, mitte ämma ja äia kohta.

Piirid, mis tavaliselt püsivad

Ajaliselt piiratud külastused, mille lõpp teatatakse kohe alguses. "Meil oleks väga hea meel teid laupäeval näha, aga kell neli on meil üks tegevus." Keegi ei solvuta varasema kokkuleppe peale, kuid kõik solvuvad, kui neil palutakse lahkuda.

Info doseerimine, mitte infokeelud. Otsustage, mida jagatakse hiljem, mitte seda, mida ei jagata kunagi. Keelde rikutakse ja siis pihtitakse.

Neutraalne fraas aja võtmiseks. "Lase mul temaga üle rääkida ja ma võtan ühendust" on kogu selles valdkonnas üks kasulikumaid lauseid ning see töötab, sest see on tõsi.

Füüsiline vahemaa, kui see on võimalik. Igav nõuanne, kuid väga tõhus. Suur osa ämma ja äiaga seotud konfliktidest on lähedusprobleem.

Lapselapsed tõstavad panuseid

Siin tekib enamikul paaridest esimene tõsine vastasseis ämma ja äiaga, sest vanavanemad tajuvad kasvatuse valikuid otsusena nende enda kasvatuse kohta.

Abiks on kaks asja. Sõnasta reeglid nii, et need käivad lapse, mitte vanavanemate kohta: "me anname maiustusi ainult nädalavahetustel", mitte "palun lõpeta talle maiustuste andmine". Ja anna väikestes asjades heldelt järele, et need vähesed piirid, mida hoiad, paistaksid silma harvaesinevatena, mitte üldise kampaaniana.

Konflikti hoidmine suhtest väljas

Kahju, mida konflikt ämma ja äiaga tekitab, on harva konflikt ise. Probleem on selles, et paari eraaeg kulub teise pere peale, mõnikord aastate viisi. Kaks inimest, kes näevad teineteist tunni päevas ja kulutavad sellest nelikümmend minutit kellegi teise vanemate peale, on tegelikult koloniseeritud.

Vastukaaluks on kanali olemasolu, mis on mõeldud ainult teile kahele ja mida kasutatakse piisavalt regulaarselt, et seda ei tõrjuta kõrvale. Duoheart on loodud just selleks: mõned küsimused iga päev, vastatud eraldi, avatud koos, ilma et keegi teine vestluses osaleks.

Korduvad küsimused

Kes peaks minu ämmale ja äiale piirist teada andma, kas mina või minu partner?
Peaaegu alati sinu partner. Sama lause veresugulaselt kõlab otsese ütlemisena, kuid minialt või väimehelt väljastpoolt tulnud reeglina.
Mis saab siis, kui minu partner keeldub oma vanematega mis tahes piire seadmast?
Palu ühte väikest, konkreetset edaspidist käitumist, mitte lojaalsuse muutmist. Kui selgetest ja väikestest palvetest keeldutakse korduvalt aastate jooksul, on probleem suhtes, mitte vanemates.
Kas me oleme kohustatud veetma iga püha koos perega?
Ei, ja kõige vähem kannatavad need paarid, kes kehtestavad varakult reegli, et mõned pühad on ainult nende päralt. Selle kehtestamine esimesel aastal on palju kergem kui kümnendal aastal.

Loe edasi