Passiiv-agressiivsus suhtes ja kuidas seda lõpetada

Passiiv-agressiivsus ei ole isiksusetüüp. See on viis, kuidas viha väljendub, kui inimene usub, et otsene väljendamine ei ole lubatud.

See uskumus pärineb mõnikord lapsepõlvest ja mõnikord praegusest suhtest, ning viimase puhul saavad paarid kiiresti midagi ette võtta.

Kuidas see praktikas välja näeb

Ohe, mis kostab teise tuppa. "Hea küll." Nõustumine millegagi ja selle tegemine piisavalt halvasti, et teist korda enam ei küsita. Vana etteheite heitmine teise teema käigus. Vaikimine ja ootamine, kuni küsitakse, mis viga on, ning seejärel mitte midagi ütlemine.

Samuti peenemad variandid: konksuga kompliment, nali sinu arvel sõprade ees, nii silmapaistvalt demonstreeritud abivalmidus, et see toimib süüdistusena.

Neid kõiki ühendab eitatavus. Sõnum antakse edasi ja saatja saab väita, et midagi ei saadetud.

Passiiv-agressiivsus on kaebus ilma tagasiaadressita. See saabub, kuid sellele ei saa vastata.

Miks inimesed nii teevad

Sest otsene viis ebaõnnestus või usutakse, et see ebaõnnestus. Keegi, kes ütleb selgelt, mida ta tahab, ja keda tõrjutakse kakskümmend korda, õpib, et selgus ei tööta, ning kolib vähem haavatavale kanalile.

Sest kodus karistatakse viha eest. Mõnes paaris peetakse ühe poole otsesõnalisust plahvatuseks, nii et teise poole ainus võimalus on olla kaudne.

Sest see töötab. See on ebamugav osa. Mossitamine toob tihti kaasa vabanduse ja käitumine, mida premeeritakse, jätkub.

Ja mõnikord seepärast, et inimene ei tea tõesti, mida ta tahab, vaid ainult seda, et ta on õnnetu, ning kaudne väljendus on ainus kättesaadav viis kujunemata kaebuse esitamiseks.

Hind

Vastuvõtja jaoks on see lahenduse võimatus. Sa ei saa vabandada millegi eest, mida pole välja öeldud, ja mõistatada üritamine teeb sinust vastutaja mõtete lugemise eest. Selles sa ebaõnnestud, mis muutub täiendavaks tõendiks.

Saatja jaoks tähendab see, et tegelik vajadus jääb rahuldamata. Sa võid vaidluse võita, kuid jääda ikkagi ilma sellest, mida tahtsid, sest sa ei nimetanud seda kunagi.

Suhte jaoks tähendab see, et iga tavaline suhtlus saab allteksti. Kui paar on selles mustris, otsitakse ka neutraalsest lausest varjatud sisu ning lõpuks pole lihtsat vestlust enam olemas.

Kui sina oled see, kes nii teeb

Kasulik samm ei ole muutuda kohe otseseks, mida enamik inimesi ei suuda käsu peale teha. Kasulik on olla otsene selles osas, et sa ei ole praegu otsene.

"Olen millegi peale ärritunud ja pole veel välja mõelnud, kuidas seda öelda." See lause maksab väga vähe ja eemaldab eitatavuse, mis on seda mustrit alal hoidev mehhanism.

Siis, kui oled valmis: nimeta käitumine ja soov, selles järjekorras. "Kui sa muutsid plaani ilma üle küsimata, tundsin end kõrvalejäetuna. Järgmisel korral küsi minult enne." Kaks lauset, üks sündmus, üks palve.

Kui sina oled vastuvõtja rollis

Ära jookse taga. Kuus korda "mis viga on" küsimine õpetab kodakondsetele, et vaikimine on kutse.

Nimeta muster üks kord, rahulikult, ilma sarkasmita: "Midagi on ilmselt valesti ja ma pigem kuulaksin seda kui arvataksin. Olen olemas, kui tahad sellest rääkida." Seejärel jäta see tõepoolest rahule.

Vasta otsesele versioonile meelsasti, kui see tuleb, isegi kui see saabub kömpakalt. Kogu mõte on teha otsesus odavamaks valikuks. Kui kömpakalt esitatud otsene kaebus saab halvema vastuvõtu kui mossitamine, oled õpetanud vastupidist.

Ja kontrolli ausalt, kas sa oled osa põhjusest, miks see põranda alla läks. Mõned inimesed on üllatunud, kui saavad teada, kui järjekindlalt nad on otseseid palveid eiranud.

Mehhanism, mis aitab kõige rohkem

Passiiv-agressiivsus sõltub reaalajast. See vajab tooni, ajastust, pause, üheliikmelist publikut, kes peab kohe reageerima.

Kirjalik vahetus eemaldab suure osa sellest aparaadist. Kirjalikult ei saa ohata. Üksinda ja aja varuga trükitud lause kipub olema tegelikule sisule lähemal.

See on üks põhjuseid, miks struktureeritud igapäevast kirjalikku vahetust kasutavad paarid teatavad sageli kaudsete konfliktide vähenemisest. Duoheartis kirjutavad mõlemad partnerid enne, kui kumbki saab lugeda, nii et miski pole reaktsioon toonile ja teise peal meeleolu etendamiseks pole ruumi.