Pärast diagnoosi: esimene aasta, mille eest keegi ei hoiata

Diagnoos tuli oktoobris ja ravi kestis järgmise augustini, ning mõlemad ütlevad teile, et raske aasta oli hoopis see, mis järgnes.

Ravi ajal

Ravi ajal on olemas ajakava. Vastuvõtud, tsüklid, tulemused. Kõik on hõivatud ja igaüks teab oma ülesannet, mis pakkus sellist kergendust, mida kumbki neist polnud oskanud ette näha.

Mees muutus äärmiselt kompetentseks. Ta sõidutas, pidas märkmeid, tegeles kindlustusega, õppis päevi ära tundma. Naine ütleb, et mees oli suurepärane ja et kuskil viienda kuu paiku muutus see naise jaoks talumatuks, ning et ta ei öelnud seda kaks aastat välja.

Talumatu ei olnud mitte kompetentsus. Vaid see, et naisest oli saanud hallatav objekt ja et ta nägi mehe hommikustes pilkudes pidevat hindamist.

Ta kontrollis naist pidevalt ja see oli täielikult kantud hoolivusest, kuid tekitas naises tunde, nagu ta oleks patsient omaenda köögis.

Pärast ravi

Ravi sai läbi ja kõik teised pöördusid tagasi tavaelu juurde, mis on mõlema sõnul see osa, mille eest keegi ei hoiata.

Mees ei suutnud kontrollimist lõpetada. Ta ei teinud seda teadlikult, kuid tegi seda igal hommikul ja jätkas seda umbes kaheksateist kuud.

Naine ei suutnud lõpetada kontrollitav olemist. Ta hakkas vähesel määral väsimust varjama, mida ta kirjeldab nüüd kui oma kõige halvemat tegu kogu selle aja jooksul, sest see tähendas, et kui kaks aastat hiljem midagi tegelikku juhtus, oli ta end juba treeninud sellest mitte rääkima.

Ning kummalgi neist polnud viisi seda teemat tõstatada. Haigus oli ära kulutanud kogu leibkonna ressursi raskete vestluste pidamiseks.

Mis tõi pöörde

See ei olnud vestlus. See oli küsimus telefonis, mis on naise meelest veidi absurdne, kuid just nii juhtus.

Nende tütar oli pannud eelmistel jõuludel mõlema telefoni rakenduse, mis saadab mõlemale inimesele sama küsimuse ega lase kumbagil teise vastust näha enne, kui mõlemad on vastanud. Nad olid seda kasutanud hooti ja suuresti unustanud.

Märtsikuus oli küsimus umbes selline: mida sa sooviksid, et teine inimene lõpetaks.

Naine kirjutas, et soovib, et mees lõpetaks hommikuti tema käekäigu kohta küsimise.

Mees kirjutas, et soovib, et naine ütleks talle, kui ta on väsinud, selle asemel et teeskleda.

Mõlemad vastused ilmusid nähtavale üheaegselt, ja see on osa, mida naine rõhutab. Kumbki neist ei pidanud alustama. Kumbki neist polnud veetnud õhtut end teemale häälestades. Ja kumbki neist oli kirjutanud midagi, mis eraldi loetuna olnuks hävitav, kuid kõrvuti loetuna oli ilmselgelt sama probleem nähtuna kahest eri vaatenurgast.

Sellele järgnenud aasta

See ei lahenenud ühe õhtuga. Mees ütleb, et hommikuse küsimuse lõpetamine võttis kuusid ja et ta asendas selle naise hoolika jälgimisega, millelt naine ta tabas ning mida nad võtavad nüüd naljana.

Mis muutus kohe, oli see, et sellest sai üldse võimalikuks rääkida. Naine ütleb, et rakendus ei lahendanud midagi. See lokaliseeris probleemi.

Mida nad räägivad nüüd

Mees ütleb, et kogu ravifaktilise aasta jooksul ei küsinud keegi hetkekski, mida see teeb nende abieluga. Kõik küsisid naise käekäigu kohta ja mitmed küsisid, kuidas tema toime tuleb, mis on teine küsimus, ning miski sellest ei puudutanud tegelikku probleemi: kaks inimest olid vahetanud rollid ja neil puudus protseduur endiste rollide taastamiseks.

Naine ütleb, et asi, mida ta teistele paaridele ütleks, on säilitada midagi, mis ei ole seotud haigusega. Mida iganes. Ilma meditsiinilise sisuta küsimus, mida küsitakse regulaarselt, et nädalas säiliks üks koht, kus keegi ei ole patsient ega hooldaja.

Nad vastavad küsimustele endiselt enamikul õhtutel. Naine ütleb, et sisu on enamasti tühine ja et see tühisus ongi kogu väärtus.

Nimid ja üksikasjad on muudetud, tegu on mitme paari põhjal loodud üldistusega.