Nelikümmend aastat ja üks märkmik kümnendi kohta

Märkmikke on neli. Esimene on koolivihik ja peaaegu loetamatu. Neljas on pooleldi tühi ning nad mõlemad teavad, mida see tähendab.

Reegel, mis on muutumatu alates 1986. aastast, näeb ette ühe sissekande nädalas, mille kirjutab see, kellele see meelde tuleb, ja mida teine loeb enne järgmise lisamist.

Mis neis on

Peaaegu mitte midagi olulist, kui olulisust mõõta nii, nagu inimesed seda tavaliselt teevad.

Nädala kohta, mil nad maja ostsid, on sissekanne neli rida pikk ning kaks neist räägivad hindamisakti probleemist. Esimese lapse sünninädalal pole aga üldse sissekannet, mille nad avastasid umbes 2004. aastal ja mis oli nende meelest naljakam, kui nad ootasid.

Selle asemel on neis elu tekstuur. Ilm. Mõistusevastaselt palju kordi sellest, mida õhtusöögiks söödi. Pidev kaebus naabri kohta, mis kestab 1991. aastast 1997. aastani ja lakkab siis ilma selgituseta. Kõik nende autod koos arvamustega.

Nad võtsid eesmärgiks jäädvustada abielu ja jäädvustasid kogemata elu, mis osutus samaks asjaks.

Asi, mida nad ei planeerinud

Kumbki neist ei kavatsenud märkmikke hiljem uuesti lugeda. Need olid harjumus, mitte arhiiv.

Esimest korda lugesid nad ühte märkmikku põhjalikumalt umbes 1998. aastal, otsides kindlustusnõude jaoks ühe sündmuse kuupäeva. Nad leidsid kuupäeva ja istusid seejärel kolm tundi põrandal.

Mõlemaid hämmastas see, kui valed olid nende mälestused. Mitte sündmuste osas, mis olid umbes õiged, vaid järjekorra ja meeleolu osas. Periood, mida nad mõlemad mäletasid raskena, sisaldab märkmete kohaselt väga palju rõõmsaid sissekandeid. Aasta, mida nad mäletasid heana, sisaldab kuuekuulist lõiku, kus kumbki neist ei kirjutanud midagi peale ühe rea nädalas, mis on naise sõnul kõige valjem asi kõigis neljas raamatus.

Vaikne periood

Seda kuut kuud 1993. aastal arutavad nad nüüd avameelselt, kuid tol ajal ei arutanud nad seda üldse.

Sissekanded on: "Hästi." "Mitte midagi erilist." "Külm." Kakskümmend neli nädalat vahelduvat käekirja.

Mees ütleb, et ta ei mäleta, mis valesti oli. Naine ütleb, et tema mäletab ja et see ei olnud üks asi, ning kõige selgemalt mäletab ta iganädalast hetke, mil võttis pastaka ja otsustas uuesti mitte kirjutada.

Kumbki neist ei arva, et märkmik ebaõnnestus. See lõi vaikusest artefakti, mis tähendas, et viis aastat hiljem nägid nad seda, mida nad poleks mälust suutnud teha.

Mida nad ütleksid alustajatele

Ärge kirjutage seda lugejale. Sissekanded, mis kirjutati hilisemaks lugemiseks, on kõige halvemad ja neid on lihtne ära tunda ning 1988. aastast on neid terve rida, mille pärast mees ikka veel häbi tunneb.

Kirjutage halvasti ja lühidalt. Nädalad, mil keegi kirjutas poole lehekülje jagu, on üldiselt nädalad, mil kellelgi oli midagi vältida.

Laske ühel inimesel kirjutada. Nad üritasid kaks korda panna mõlemad igal nädalal kirjutama ja see varises mõlemal korral kokku, sest sellest sai kohustus sellele, kes oli hõivatum.

Ja hoidke igavad sissekanded alles. Naine on selles osas kindlameelne. Igavad sissekanded teevad huvitavad loetavaks, sest märkus halva nädala kohta 1996. aastal ei tähenda midagi, kui te ei näe selle ümber neljakümmet tavalist nädalat.

Neljas märkmik

See on pooleldi tühi. Nad on kuuekümnendate eluaastate lõpus. Mõlemad on seda märganud ja kumbki pole öelnud sõnagi selle kohta, mis saab siis, kui see saab täis.

Mees on viimase aasta jooksul hakanud kirjutama veidi pikemaid sissekandeid. Naine on seda märganud ega ole sellest rääkinud.

Nende tütretütar kasutab rakendust, mis küsib mõlemalt partnerilt iga päev sama küsimuse ja hoiab vastuseid varjul, kuni mõlemad on vastanud. Ta näitas seda neile. Nad nõustusid, et see on sama idee ja oleks neile kolmekümneselt tõenäoliselt sobinud. Kumbki neist ei kavatse sellele üle minna põhjustel, millel pole formaadiga pistmist.

Nimed ja üksikasjad on muudetud; paar on koondkuju.