Küsimus, mis päästis väga halva nädala

See on väike lugu ja selles ongi selle mõte.

Kriisi ei olnud. Keegi ei petnud, keegi ei olnud haige, keegi ei kaotanud tööd. Oli veebruar, mõlemad käisid tööl, lapsed olid kuue- ja üheksaaastased, ja nädal oli selline, nagu mõni nädal on, muutudes ilma ühegi selge põhjuseta iga päevaga veidi halvemaks.

Mis tegelikult toimus

Mehest oli esmaspäeval tööl ühest asjast mööda vaadatud ja ta oli otsustanud, et see ei loe. Tal oli õigus, et see ei lugenud, ja vale otsuse suhtes, mis läks talle maksma umbes neli päeva kerget nurjatust, mille ta ajas ilma süüks.

Naine oli teisipäeval rääkinud oma õega ja lõpetanud kõne konkreetse murega nende ema pärast, mida ta otsustas mitte mainida enne, kui teab rohkem.

Mõlemal oli üks asi. Kumbki ei öelnud seda välja. Seejärel tõlgendasid mõlemad teise tuimust kui midagi, mis puudutab abielu, sest nii inimesed teevad.

Kaks inimest võivad varjata teineteise eest kahte väikest asja ja tekitada nende vahel ühe suure.

Neljapäev

Neljapäevaks olid nad viisakad, mis on naise sõnul nende kodus märk sellest, et midagi on valesti läinud. Viisakas on hullem kui järsk.

Kolmapäeval oli neil nõudepesumasina üle üks sõnavahetus, millest mõlemad got aru, et see ei käinud nõudepesumasina kohta, kuid kumbki ei võtnud seda hiljem teemaks.

Küsimus

Nad olid kasutanud ühte igapäevaste küsimuste asja umbes viis kuud, vahelduva eduga, enamasti siiski kasutanud. Mõnel õhtul unustasid. Sel nädalal polnud nad seda alates esmaspäevast teinud.

Neljapäeva õhtul, kui lapsed olid magama pandud, tegi naine selle lahti, sest see oli lihtsam kui vestluse alustamine.

Küsimus oli: mis on see asi sellest nädalast, mida sa ei ole mulle maininud.

Naine kirjutas oma emast. Mees kirjutas tööst.

Mõlemad vastused avanesid korraga, mis tähendas, et kumbki ei pidanud olema see, kes teema tõstatab, ega saanud teise kirjutatut nähes oma vastust ümber mõelda.

Mis edasi sai

Mitte midagi erilist, ja see ongi osa, mis naisele meeldib.

Nad rääkisid umbes kakskümmend minutit. Tööasi võttis neli minutit ja koosnes peamiselt sellest, et mees ütles selle kõva häälega välja ja oli veidi ärritunud, et see siiski luges. Ema puudutav asi võttis kauem aega ega saanud lahendust, sest seda ei saanudki sel nädalal lahendada, ning naise sõnul oli keegi teise ees muretsemise võimalus ainus, mida vaja läks.

Pärast seda vaatasid nad peaaegu terve osa ühest sarjast ja läksid magama.

Miks sellest tasub rääkida

Sest alternatiivne stsenaarium on nii tavaline. Kui nad poleks seda avanud, oleks nädal lõppenud, nädalavahetus oleks olnud veidi jahe ja järgmiseks kolmapäevaks oleksid mõlemad asjad olnud vanad ja mainimatud ning tuimus oleks ajatud abielu süüks.

Aastate jooksul korduv selline protsess viibki paarid olukorrani, kus nad ei oska öelda, mis valesti läks.

Mees on see, kes teeb selle kohta suurema järelduse. Tema sõnul ei päästa abielus peaaegu midagi suur vestlus, sest selleks ajaks, kui teete suure vestluse, on kahju juba mitu aastat vana. Suhte päästab see, mis takistab väikesel asjal muutumast vanaks.

Naine ütleb, et mees on seda õhtusöökidel mitmele inimesele rääkinud, et see on veidi liiga lihvitud mõte ja et ta on sellega nõus.

Märkamatu harjumus

Nad teevad seda endiselt enamikul õhtutest. See võtab kolm või neli minutit. Umbes kaks kolmandikku vastustest ei räägi mitte millegist.

Naine ütleb, et see on õige suhe ning et inimesed, kes ootavad iga päev midagi tähendusrikast, löövad käega kahe nädalaga.

Nimed ja detailid on muudetud; paar on mitme loogiline koondkuju.