Kuidas väljendada suhtes tänulikkust nii, et see toimib

Tunnustamine on võte, mida inimesed peavad kõige sagedamini tühjaks jutuks ja mis samas töötab kõige paremini. Konks on selles, et enamik paare kasutab viisi, mis ei muuda midagi.

Miks üldine tunnustus ei tööta

"Sa oled suurepärane." "Mina hindan kõike, mida sa teed." "Aitäh kogu abi eest."

Need on meeldivad ja tühjad, sest neis puudub igasugune tõend tähelepanust. Sõnum, mis kohale jõuab, on see, et rääkija otsustas olla viisakas, mitte et ta pani midagi tähele.

Mis veel hullem, need on asendatavad. Lause, mida võiks öelda kellele tahes, ei anna kuulajale mingit tunnet, et teda on märgatud. Just see on aga see, mida ta tegelikult tahab.

Tunnustuse sisu ei ole kiitus. See on tõend, et sa panid tähele.

Kolm omadust, mis panevad selle toimima

Konkreetne. Nimeta täpne tegu. Mitte "aitäh abi eest", vaid "aitäh, et tegelesid veesoojendaja mehaanikuga, ma tean, et lükkasid selle tõttu ühe kõne edasi".

Värske. Midagi sellest nädalast. Ajalooline tänulikkus on tore, kuid ei kanna sama signaali, sest midagi aastast 2019 ei tõesta, et sa panid midagi tähele teisipäeval.

Iseeneslik. Tunnustus, mis antakse vastuseks etteheitele tunnustuse puudumise kohta, ei lähe arvesse ja seda teavad mõlemad. See mõjub allumisena.

On olemas ka vabatahtlik neljas omadus, mis võimendab mõju: nimeta hind. "Mina tean, et sa vihkad telefonikõnesid." See on osa, mis näitab, et sa mõistad, mida see inimeselt nõudis, mitte ainult seda, et see tehti ära.

Suuna tähelepanu nähtamatule tööle

Enamik tunnustusest suunatakse nähtavale: söögitegemisele, autosõidule, midagi parandamisele. Nähtamatu töö ei saa peaaegu kunagi tunnustust, kuid just see töö tekitab kõige tõenäolisemalt pahameelt, sest see jääb märkamata.

Hambaarsti aja meelespidamine. Märkamine, et lapse jalanõud jäävad kitsaks. Mure kandmine raha pärast vaikselt nii, et teine ei pidanud seda tegema. Keerulise sugulasega suhtlemine nii, et sa ei pidanud sellega kunagi tegelema.

Üks nähtamatu töö tunnustamine on väärt kümmet nähtavat.

Suhe, mida keegi ei saavuta kogemata

Vaatlusuuringutes sageli toodud näitaja on stabiilsetes paarides umbes viis positiivset suhtlust iga negatiivse kohta. Enamik inimesi eeldab, et nad on selle näitaja lähedal, kuid ei ole.

Põhjus ei ole kurjus, vaid tähelepanu ebasümmeetria: negatiivsed sündmused on ilmselged ja positiivsed fooniks. Partner peab positiivseid asju aktiivselt otsima, et neid üldse märgata.

See on argument selle kasuks, et teha seda tahtlikult, mitte oodata tänulikkuse tunnet. Tunne järgneb märkamisele, mitte vastupidi.

Kuidas muuta see harjumuseks ilma, et sellest saaks rituaal

Igaõhtused tänulikkuse harjutused hääbuvad tavaliselt kolme nädalaga, sest need muutuvad esituslikuks ja mõlemad saavad sellest aru.

Püsima jääb midagi lihtsamat ja vähem ametlikku. Üks konkreetne asi, öeldud mingil hetkel, enamikul päevadest, ilma igasuguse struktuurita. Latt on tahtlikult madal, sest järjepidevus on siin palju tähtsam kui kvaliteet.

Kirjutamine töötab paljude paaride jaoks paremini kui rääkimine, kahel põhjusel. On aega olla konkreetne ning saaja saab seda uuesti lugeda, mida suuline tunnustus ei võimalda.

See on üks korduvaid mõjusid, mida paarid igapäevase kirjaliku vahetuse puhul kirjeldavad. Kui küsimus küsib, mida su partner sel nädalal tegi, mida sa märkasid, pead sa tõesti midagi leidma, ja otsimine muudab seda, mida sa ülejäänud päeva jooksul näed. Duoheart küsib selliseid küsimusi regulaarselt ning mõlemad vastavad enne, kui kumbki saab teise oma lugeda, nii et miski ei ole refleksvastus sellele, mida teine kirjutas.