Kuidas taastada usaldust pärast selle murenemist suhtes

Usaldus ei murdu tavaliselt nii nagu filmides. Enamiku paaride puhul pole vahelejäänud sõnumit ega pihtimust köögilaua taga. On kolm korda antud ja pidamata jäetud lubadus, mainimata ost, tööintervjuu, millest kuulsid kelleltki teiselt, või lõppenuks kuulutatud harjumus, mis tegelikult ei lõppenud.

Kahju on lihtne alahinnata just sellepärast, et iga üksik juhtum on kaitstav. Kuid mõju on sama mis dramaatilisel versioonil: teine inimene ei suuda sind enam vaikselt ette ennustada.

Usaldus on prognoos, mitte tunne

See aitab tohutult, kui lõpetada usalduse kohtlemine emotsioonina, mida su partner kas omab või hoiavad tagasi. Usaldus on prognoos. See on sinu partneri toimiv mudel sellest, mida sa teed siis, kui ta ei vaata ja kui see sulle midagi maksab.

See raamistus muudab suhte parandamise olemust. Sa ei saa kellegagi vaielda parema prognoosi saavutamiseks ega saa teda sellesse armastada. Sa saad anda ainult uusi andmeid, korduvalt ja piisavalt kaua, et mudel uuendataks. Seetõttu kõlab väide "aga ma olen olnud kaks nädalat hea" halvasti. Kaks nädalat ei ole valim.

See selgitab ka seda, miks väikesed rikkumised teevad haiget rohkem, kui nende sisu eeldaks. Kui ütled, et helistad kell kuus, ja ei helista, ei ole puuduv asi helistamine. See on tõend selle kohta, et sinu väljendatud kavatsused ennustavad sinu käitumist.

Vabandus, mis jõuab kohale

Enamik vabandusi ebaõnnestub ühel kolmest põhjusest: need tegelevad süüdistuse, mitte kahjuga, need sisaldavad kaitset või saabuvad palvena saada lohutust.

Taastaval vabandusel on neli osa ja need peavad olema selles järjekorras. Nimeta konkreetne asi, mida tegid, ilma tegusõna pehmendamata. Nimeta mõju oma partnerile tema sõnadega, arvamata, mida ta oleks pidanud tundma. Ütle, mida sa mõistad selle kohta, miks see juhtus, selgitusena, mitte vabandusena, ja kui aus vastus on, et see oli sel hetkel lihtsam, ütle seda. Seejärel ütle, mis saab olema teistmoodi käitumuslikus keeles, mida keegi saaks kontrollida.

Seejärel peatu. Kõige tavalisem viga on paluda samal hingetõmbel andestust või partnerilt kinnitust, et sa pole halb inimene. See muudab vabanduse tehinguks ja paneb kannatanud inimese uuesti tööle sinu tundeid juhtima.

Vabandus ei ole hetk, mil usaldus taastatakse. See on hetk, mil parandamine muutub võimalikuks.

Tähtajaga läbipaistvus

Pärast juhtunut vajab kannatanud partner tavaliselt tavapärasest rohkem ligipääsu: teadmist, kus sa oled, konto nägemist, vestlusest teavitamist enne, kui ta kuuleb sellest mujalt. See on mõistlik ja selle vabatahtlik andmine, mitte läbirääkimiste tulemusel, ongi asja mõte.

Kuid tähtajatu jälgimine söövitab mõlemat inimest. Kontrolliv inimene ei taastu, vaid harjutab kahju iga päev uuesti läbi, ja kontrollitav inimene hakkab end aeglaselt tundma kahtlusalusena, rollina, mis viimaks kutsub esile käitumise, mida see pidi ära hoidma.

Nii et leppige kokku periood, kuus nädalat või kolm kuud, ja selles, mida selle lõpus üle vaadatakse. Mitte "siis läheme tagasi normaalsusesse", vaid tõeline vestlus sellest, mis on muutunud ja mida kumbki teist veel vajab. Lõppkuupäev ei ole tundete tähtaeg. See on pühendumus, et see on faas, mitte suhte uus kuju.

Väikesed lubadused, mida peetakse nähtavalt

Taastamine ise on ebaspektakulaarne. See koosneb lubadustest, mis on piisavalt väikesed, et sa kindlasti pead neid, mida peetakse teise inimese ees palju kordi.

Vali asjad, millel on nähtav tulemus ja lühike horisont. Kodu kella seitsmeks. Kolmapäeval tehtud kõne. Räägitud asi enne, kui partner peab selle ise teada saama. Tee need alguses tahtlikult lihtsaks: eesmärk ei ole raskus, vaid kordus.

Ja kui sa ei saa mõnda lubadust pidada, ütle seda enne tähtaega, mitte pärast. Etteteatamine mõjub usaldusväärsusena. Tagantjärele selgitus, kui hea see ka poleks, mõjub vanamoodi mustrina paremas sõnastuses.

Kannatanud partneril on siin samuti töö ja see on raske: mitte kulutada krediiti enne selle kogunemist, aga ka mitte teha seda teenimatuks. Kui igale peetud lubadusele vastatakse meeldetuletusega murtud lubadusest, siis motivatsioon hääbub. Valjuhäälne märkamine, kui miski läheb hästi, ei ole naiivsus. See on see, mis ütleb teisele inimesele, et pingutus jõuab kuhugi kohale.

Sellest rääkimine ilma seda uuesti avamata

Taastuvas suhtes paarid kalduvad kahe veamudeli poole. Mõned räägivad rikkumisest pidevalt, nii et iga tavaline pühapäev muutub jälle kohtuprotsessiks. Teised lepivad kokku sellest mitte kunagi rääkida ja see istub ruumis aastaid, kiirates tõrjuvust.

Toimiv kesktee on raamistik. Kord nädalas, kindlal ajal, kakskümmend või kolmkümmend minutit, võite mõlemad sellest kõike tõstatada. Väljaspool seda akent püüate mõlemad selle rahule jätta, ühisel arusaamal, et kõigel kiirel on koht, kuhu mõne päeva pärast minna. See töötab peamiselt seetõttu, et kannatanud partner ei pea enam valima midagi ütlemata jätmise ja hea õhtu õhkimise vahel.

Aitab, kui selle kõrval käib tavaline vestlus, millel pole rikkumisega mingit pistmist: väikesed igapäevased küsimused töö, mälestuste, teineteise järgmise aasta soovide kohta. Mõned paarid kasutavad täpselt selleks rakendust Duoheart, et hoida avatuna kanalit, mis ei räägi kahjust. Parandamine vajab suhet, mille sees toimuda, ja kui iga suhtlus kuue kuu jooksul on seotud halvima juhtunuga, ei pruugi taastamiseks palju üle jääda.

Üks aus lõpumärkus. Mõnikord ei tule see tagasi ja indikaatoriks pole tavaliselt mitte rikkumise suurus, vaid see, kas käitumine tõesti muutus. Kui miski pole muutunud, pole prognoos irratsionaalne. See on täpne.