Kuidas rääkida partnerile midagi rasket

On olemas spetsiifiline hirm, mis kaasneb millegi teadaoleva endas hoidmisega, mida pead välja ütlema. Eksimus tööl, mis läheb maksma raha. Meelemuutus millegi suhtes, mida mõlemad plaanisite. Diagnoos. Midagi, mida sa tegid.

Enamik inimesi veedab ooteaja sisu läbi mängides, mis on aga kõige vähem tähtis osa. Vestluse kulgu määrab alustus ja selle vorm.

Ära peida peamist sõnumit

Instinkt on teha sissejuhatus: kõigepealt kontekst, põhjused, kergendavad asjaolud ja alles siis asi ise.

See annab kindlalt vastupidise tulemuse. Su partner teab juba ühe lause järel, et midagi on tulemas, ning iga täiendav lause pikendab hirmu ja hoiab infot tagasi. Selleks ajaks, kui jõuad tegeliku uudiseni, on ta kujutanud ette midagi hulhemat ja ennast juba valmis pannud.

Ütle see välja esimese kolmekümne sekundi jooksul, selgelt. Kontekst tuleb pärast.

Sissejuhatus on vajalik sinule, mitte neile. See lükkab hetke sinu jaoks edasi ja pikendab seda nende jaoks.

Vorm, mis toimib

Märguanne, siis sisu, siis ruum.

Märguanne: "Mul on sulle midagi rasket öelda ja ma pigem ütlen seda halvasti kui jätan ütlemata." Üks lause, et nad teaksid toonitaset.

Sisu: tegelik asi, lühidalt, ilma õigustusteta. "Kaotasin teisipäeval töö." "Ma ei taha siiski kolida." "Tegin raha osas vea."

Ruum: seejärel lõpeta rääkimine. See on kõige raskem ja kõige olulisem osa. Soov täita vaikust selgitustega on tohutu, kuid iga lause, mille sellesse pausi lisad, kõlab enese kaitsmisena enne, kui sind on milleski süüdistatud.

Ajastus

Mitte hilja õhtul. Mitte autos kiirteel. Mitte enne seda, kui üks meist peab kahekümne minuti pärast lahkuma. Mitte avalikus kohas, kui on vähimagi suure reaktsiooni võimalus, sest suutmatus reageerida on haavamine omast käest.

Ega hoitud varuks hea hetke jaoks, mida ei tulegi. Head hetke tavaliselt ei saabugi ja viivitusest endast saab osa sellest, mida pead selgitama.

Kui sina oled see, kes tegi midagi valesti

Kogu tõe korraga rääkimine on parem kui järkjärguline avamine. Iga järgnev paljastus nullib kõik uuesti, sest see tõestab, et esimest selgitust kontrolliti. Paarid taastuvad ühest kohutavast vestlusest palju sagedamini kui kuuest mõõdukalt halvast.

Ära küsi samas vestluses lohutust. "Kas sa ikka armastad mind" nihutab koorma inimesele, kes sai just löögi, ja see on selles olukorras kõige sagedasem viga.

Ütle, mida sa teed, mitte seda, milline sa oled. "Lõpetasin konto ja siin on tegevuskava võlaga tegelemiseks" on väärt rohkem kui ükskõik kui palju enesekriitikat. Enesekriitika toimib sageli lohutuse palumisena.

Kui see on uudis, mitte pihtimus

Ütle otsesõnu välja, mida sa sellest vestlusest ootad, sest nad ei tea seda. "Mul ei ole vaja, et sa seda lahendaksid, mul on vaja, et sa teaksid." Muidu partner arvatleb ja arvatleb poolel ajal valesti, hakates lahendama midagi, millele sa tahtsid vaid tunnistajat.

Raske teate vastuvõtmine

Kui oled teisel pool: esimene reaktsioon ei ole lõplik ja selle välja ütlemine aitab tohutult. "Anna mulle minut, ma reageerin praegu halvasti ja siis saan sellest üle."

Küsi fakte enne tähendust. Mis juhtus, millal, mis saab edasi. Tõlgendus võib oodata päeva ja on pärast ootamist täpsem.

Ja pane tähele, et keegi, kes räägib sulle raskest asjast, on sel hetkel otsustanud seda teha. Seda tasub tunnustada ka siis, kui oled pahane, sest alternatiiv on kodu, kus raskeid asju varjatakse.

Raskete asjade väiksemaks tegemine

Raske vestluse suurus oleneb osaliselt sellest, kui kaua seda on endas hoitud. Paaridel, kes räägivad teineteisele rutiinselt väikestest asjadest, on vähem hiiglaslikke vestlusi, sest miski ei kasva nii suureks.

Igapäevane harjumus öelda madala panusega vormis, mis tegelikult toimub, on kõige vähem dramaatiline ennetusviis. Duoheart teeb seda viie küsimusega päevas, millele vastatakse eraldi ja mis avanevad koos, ning kuude jooksul on tulemus see, et vähem asju jõuab punkti, kus on vaja eraldi kõnet.