Kuidas rääkida partneriga sellest, mida sa tahad

Paljud paarid, kes räägivad hõlpsalt rahast, perest ja surmast, ei ole kunagi otsesõnu rääkinud sellest, mis neile tegelikult meeldib. See ei ole päris valehäbi. Asi on selles, et vestluseks puudub loomulik hetk ja iga käepärane hetk on selleks halb.

Miks ajastus teeb selle võimatuks

Enne, ja see kõlab nagu juhis või rahulolematus selle suhtes, mis kohe juhtuma hakkab.

Ajal, ja see katkestab, ning peaaegu keegi ei suuda sel hetkel soovi kuulda nii, et see ei mõjuks parandusena.

Kohe pärast, ja mis iganes sa ütled, muutub arvustuseks just juhtunu kohta, hoolimata sinu kavatsusest.

Nii lükatakse vestlus edasi ja iga edasilükatud aasta teeb selle suuremaks, kuni teema algatamine viitab juba sellele, et midagi olulist on pikka aega valesti olnud.

Probleem ei ole selles, et paarid ei saaks seda öelda. Probleem on selles, et ei ole hetke, mil selle ütlemine poleks pingeline.

Vii see sündmusest kaugele eemale

Kõige kasulikum liigutus: pea see vestlus teisipäeva pärastlõunal, köögis, täielikult riides, kui tundide kaupa ei hakka midagi juhtuma.

Kaugus sündmusest võtab ära peaaegu kogu pinge. Kedagi ei hinnata, midagi ei küsita praeguseks hetkeks ja mõlemad saavad olla kaitsepositsiooni asemel uudishimulikud.

Jalutamine töötab eriti hästi, sest puudub silmkontakt ja kehaga on midagi teha.

Alusta sellest, mis sulle meeldib, mitte sellest, mis on puudu

Puudujäägina sõnastatud soovid mõjuvad kaebustena, sõnastusest sõltumata. Lauset "ma sooviksin, et me teeksime rohkem seda" kuuldakse kui "see, mida me teeme, on ebapiisav".

Alusta positiivsest inventuurist: konkreetselt sellest, mis sulle juba meeldib. See on kasulikum teave kui tundub, sest enamik partnereid vaid oletab, ning see muudab vestluse täiendavaks, mitte parandavaks.

Seejärel saab uue teema esitada pigem uudishimu kui puudujäägina. "Olen mõelnud sellest" mitte "me ei tee kunagi".

Protsendid, mitte jah või ei

Kasulik võte paaridele, kellele see on raske: hinda asju vastavalt sellele, kui huvitatud sa oled, mitte selle alusel, kas sa neid tahad. Null, võib-olla, jah.

See eemaldab binaarsuse, mis teebki vestluse hirmutavaks. Keegi ei nõustu millegagi ning võib-olla on täiesti kohane ja informatiivne vastus.

Samuti toob see päevavalgele peaaegu kattuvad huvid, milles peitubki suurem osa väärtusest. Paarid avastavad sageli midagi, mille vastu mõlemad uudishimu tundsid, kuid mida kumbki polnud maininud, sest eeldati, et teine pole huvitatud.

Selle vastuvõtmine

Inimesel, kes kuuleb midagi uut, on üks ülesanne: mitte reageerida kuulmise hetkel. Üllatus on normaalne, hukkamõist mitte, ja vahe seisneb täielikult esimeses kolmes sekundis.

Sul on õigus kõigest keelduda. "See ei ole minu jaoks" on täielik vastus ega vaja põhjendust. Oluline on see, et keeldumisega ei kaasneks hinnangut küsija kohta.

Ja ära võta pihitut kui infot suhte seisukorra kohta. Midagi tahtmine ei ole olemasoleva kriitika.

Selle kirjutamine rääkimise asemel

Paljude paaride jaoks on see vestlus kirjalikult lihtsalt kergem ja pole põhjust pidada seda vähem väärtuslikuks valikuks.

Kirjutamine annab mõlemale aega olla täpne, eemaldab vahetu reaktsiooni, mis tekitab enamiku kahjust, ning võimaldab kummalgi vastata ilma, et teda jälgitaks.

See töötab kõige paremini siis, kui mõlemad kirjutavad enne, kui kumbki lugema hakkab, sest muidu teine reageerib, mitte ei vasta puhtalt lehelt. Just nii on Duoheart üles ehitatud ja seepärast kasutavad paarid seda teemade jaoks, mida nad pole aastate jooksul valjusti tõstatada suutnud.