Kuidas rääkida kodutöödest ilma sama tüli kordamata

Kaks inimest võivad teha peaaegu ühepalju tunde kodutöid, kuid üks neist võib olla palju väsinum. See ainus tõsiasi seletab suuresti seda, miks tüli kodutööde üle ei lahene kunagi ja miks ülesannete lugemine asja hullemaks teeb.

Tegemine ei ole kõige kulukam osa

Majapidamistööl on kolm tasandit. Märkamine, et midagi on vaja teha. Otsustamine, millal ja kuidas. Tegemine.

Tegemine on nähtav kiht ja kõige odavam. Esimesed kaks on pidevad, nähtamatud ja neist ei saa puhkust võtta. Keegi leibkonnas jälgib pidevalt, kas piima on, millal on vastuvõtt, milline laps vajab uusi jalatseid, et prügivedu muutus. Nad teevad seda muude asjade kõrvalt, lakkamatult.

Seda jälgimist teeb tavaliselt ebaproportsionaalselt üks inimene ja seda ei arvestata peaaegu kunagi, kui paarid tööd jagavad.

"Ütle lihtsalt, mida ma tegema pean" annab üle tegemise, kuid jätab märkama sama inimese kui varem.

Miks aitamine on vale raamistik

Partner, kes aitab, assisteerib definitsiooni kohaselt kellegi teise vastutust. Nimekiri kuulub ikka ühele inimesele, kes peab nüüd lisaks juhtima ka abilist.

Alternatiiv on peremehetunne ja vastutus: terved valdkonnad, mida hoitakse täielikult, sealhulgas märkamine. Mitte "aita pesu pesta", vaid "pesu on sinu oma", mis tähendab, et sina otsustad millal, sina märkad kui pesupulber otsa saab, sina ostad seda ja keegi ei tuleta sulle seda meelde.

See on palju suurem muutus, kui kõlab, ja just see liigutab tegelikku koormust.

Tee nähtamatu nimekiri nähtavaks

Istuge kord eraldi maha ja kirjutage kummalegi üles kõik, mis teie arvates nädala jooksul majapidamise toimimiseks toimub. Kõik, sealhulgas tühine ja vaimne.

Seejärel võrrelge. Peaaegu igal seda tegeval paaril on sama kogemus: üks nimekiri on palju pikem ja teine inimene on siiralt üllatunud mitme punkti üle, mille olemasolust tal aimugi polnud.

See üllatus ongi harjutuse mõte. Suurem osa ebavõrdsusest pole hoolimatus, vaid teadmatus, ja teadmatus on lahendatav ühe pärastlõunaga.

Seejärel jagage valdkondade, mitte ülesannete kaupa

Määrake terveid valdkondi, mitte üksikuid töid. Köök. Pesupesemine. Arved ja asjaajamine. Laste kool ja tervis. Auto ja hooldus. Suhtluskalender ja kingitused.

Inimene, kellele valdkond kuulub, vastutab selle kõigi kolme tasandi eest. Keegi ei tuleta talle midagi meelde. Keegi ei kontrolli tema standardit.

Just selle viimase osa juures paarid eksivad. Kui köök on sinu vastutada, ei tule partner nõudepesumasinat ümber laduma. Valdkonnasisesed standardid kuuluvad selle hoidjale, muidu pole tegelikult midagi üle antud.

Standardite teemaline tüli

Kodutööde tüli all on tavaliselt tegelik erinevus taluvuspiiris: üks inimene märkab segadust varem.

Madalama taluvusega inimene ei saa automaatselt määrata kogu majapidamise standardit, samuti mitte kõrgema taluvusega inimene. Toimib see, kui lepitakse selgelt kokku ühiste ruumide miinimumstandard ja jäetakse isiklikud ruumid täielikult puutumata.

"Köök on enne magamaminekut puhas" on selge piir. "Kodu peaks olema korras" on meeleolu, mida ei saa täita.

Kuidas vestlust üldse alustada

Ära alusta vestlust tõendit käes hoides. Kodutööde teema tõstatamine pesemata panni kohal seismise ajal tagab kaitsepositsiooni, mitte arutelu.

Vali neutraalne aeg, nimetage probleemiks märkamise, mitte pingutuse jaotust, ja võtke kaasa kaks nimekirja. Nimekirjad teevad ära töö, mida tülitsemine ei suuda, sest need asendavad vaieldava tunde võrreldava objektiga.

Ja arvestage, et peate selle juurde tagasi tulema. Majapidamise koormus muutub koos tööde, laste ja aastaaegadega ning kokkulepe, mis oli märtsis õiglane, ei ole seda sageli oktoobris. Paarid, kes vaatavad selle üle kaks korda aastas, tülitsevad selle üle palju vähem kui need, kes lahendasid selle vaid korra.

Regulaarne kanal ütlemiseks, mis sel nädalal rõhub, aitab rohkem kui ühekordne ümberjagamine, sest see püüab nihke kinni enne, kui sellest saab etteheide. See on üks asjadest, milleks igapäevane küsimus hea on: see toob asjade seisu pinnale ilma, et keegi peaks läbirääkimisi alustama.