Kuidas partneri ees vabandada nii, et see kohale jõuaks

Vabandus, mis ei tööta, sisaldab tavaliselt ühte neljast asjast: tingimust, võrdlust, selgitust või palvet. „Mul on kahju, kui sa nii tundsid“ sisaldab tingimust. „Mina ütlesin vabandust, sina ei ütle kunagi“ sisaldab võrdlust. „Mina ütlesin seda vaid seepärast, et olin kella viiest üleval“ on selgitus. „Kas me saame nüüd edasi liikuda?“ on palve.

Igaüks neist on mõistetav ja igaüks neist veeretab raskuse tagasi teisele inimesele, mis on täpselt see, mida vabandus peaks lõpetama.

Viis osa

Esiteks, nimeta konkreetne asi. Mitte „vabandust varasema pärast“. „Ma segasin vahele, kui rääkisid mulle koosolekust.“ Konkreetsus on tõend, et sa tegelikult tead, mis juhtus, ning ilma selleta on kõik järgnev vaid formaalsus.

Teiseks, nimeta mõju ilma seda pehmendamata. „Sa jätsid oma loo pooleli ja ma arvan, et tundsid, nagu see poleks mulle oluline.“ Ära pehmenda seda vormi „kui sa tundsid“. Kui sa ei ole mõjus kindel, küsi pigem kui arva: „kuidas see sulle mõjus?“

Kolmandaks, ütle vabandus ilma lisanditeta. Üks lause, punkt, ilma sõnata „aga“, ilma kontekstita, ilma ajaloota. Sõna „aga“ kustutab kõik, mis on selle ees, mida teavad kõik ja mida peaaegu kõik sellegipoolest teevad.

Neljandaks, ütle, mida teed teisiti, piisavalt väikeses vormis, et see oleks tõsi. „Ma lõpetan rääkimise, kui märkan, et sõitsin sulle sisse“ on tõeline lubadus. „Ma olen parem kuulaja“ on vaid meeleolu.

Viiendaks, lõpeta rääkimine. Vabandus on tehtud. Teiselt inimeselt teate ootamine, et kõik on korras, on kõige tavalisem viis esimese nelja osa tühistamiseks, sest see muudab vabanduse tehinguks.

Vabandus on kingitus, mitte makse. Kui vajad selle eest midagi vastu, oled teinud tehingu ja te mõlemad tunnete seda.

Kui sa ei tunne tegelikult kahju

Mõnikord on sul kahju mõju pärast, kuid mitte oma seisukoha pärast. Arvad ikka, et sul oli asja enda suhtes õigus. Seisukoha pärast vabandamine on sellegipoolest ebaaus ning su partner kuuleb selles tühjust, isegi kui ta ei oska öelda, miks.

Aus versioon lahutab need kaks. „Arvan endiselt, et peaksime sellest nädalavahetusest loobuma. Mul on kahju, et kuulutasin seda su õe ees, selle asemel et kõigepealt sinuga rääkida.“ See on päris vabandus päris eksimuse eest ja see jätab erimeelsuse puutumata sinna, kuhu see kuulub.

Ajastus

Liiga kiiresti ja see on viis ebamugavuse lõpetamiseks, mitte sellega tegelemiseks. Liiga aeglaselt ja teine inimene on veetnud vahepealsed tunnid oma süüdistust üles ehitades.

Kasulik reegel: vabanda siis, kui suudad kirjeldada juhtunut teise poole vaatenurgast ilma sellele vastu vaidlemata. Kui sa ei suuda seda veel teha, pole sa valmis ja aus hoidelause on: „Tean, et eksisin selles ja tahan sellele korralikult mõelda. Kas saame kell üheksa rääkida?“

Seejärel tulegi kell üheksa tagasi. Lubatud kellaajast kinnipidamine on väärt rohkem kui vabandus ise, eriti partneri jaoks, kes tõlgendab vaikust ohuna.

Vabanduse vastuvõtmine

See on pool, millest keegi ei kirjuta. Kui su partner vabandab hästi ja sina vastad eelneva kuue korra nimekirjaga, oled talle õpetanud, et vabandamine avab toimiku. Edaspidi vabandab ta vähem.

Sa ei pea ütlema, et kõik on korras, kui see nii ei ole. „Aitäh. See aitab. Olen ikka veel pisut riivatud ja arvan, et homme on juba parem“ on aus ega karista püüdlust.

Parandus, mis hoiab enamiku neist ära

Paarid, kes vähem tülitsevad, ei ole leplikumad. Nad märkavad väikest mõra varem, tavaliselt minuti jooksul, ja neil on lihtne viis sellest märku anda. Mõni väljend, käsi käsivarrel, mis tahes asi, mis tähendab: me muutume teravaks ja ma ei taha seda.

Kui soovite kuskilt alustada, küsige teineteiselt seda: mida teeb su partner siis, kui ta on haiget saanud, kuid pole valmis seda ütlema? Kirjutage vastused eraldi ja lugege neid samal ajal, et kumbki ei kohandaks oma vastust selle järgi, mida teine kirjutas. Selle ühe signaali teadmine on väärt rohkem kui mis tahes juhis sellel lehel.