Kirjad, mida me kunagi ei saatnud, ja see üks, mille saatsime

Ta hakkas neid kirjutama teisel aastal pärast lapse sündi, telefonis, märkmete rakenduses, tavaliselt umbes kella poole viie ajal hommikul imetamise ajal.

Need ei olnud kirjad selles mõttes, et oleksid olnud mehele adresseeritud. Need algasid nii ja muutusid millekski muuks: jooksvaks kommentaariks, mis kasutas teda kui suunda, kuhu vaadata.

Kaks aastat sellist kirjutamist, mitusada sissekannet, millest ühtegi ei näidatud kellelegi.

Miks ta neid ei saatnud

Tema selgitus on lihtne. Varased kirjad olid liiga vihased ja hilisemad liiga ausad.

Vihaseid kirju peab ta praegu faktide osas täpseks, kuid inimese suhtes ebaõiglaseks. Mees töötas pikki tunde töökohal, kust ta ei saanud lahkuda, ja naine oli imikuga korteris üksi. Selle perioodi sissekanded räägivad öö jagamisest ja konkreetsest häälest, mida uks tegi, kui mees kell üksteist koju jõudis.

Ausad kirjad olid raskemad. Kuskil teisel aastal lakkas kirjutamine täielikult temast rääkimast ja hakkas rääkima sellest, mida naine oli oma elult isiklikult ootamast lakanud. Tema sõnul ei saanud neid saata mitte seepärast, et need oleksid mehele haiget teinud, vaid seepärast, et nende üleandmine oleks teinud need reaalseks.

Saatmata kiri on viis midagi öelda ja säilitada võimalus, et seda pole öeldud.

Mida kirjutamine sellest hoolimata tegi

Ta ütleb selgelt, et kirjutamine aitas, kuigi keegi seda ei lugenud, ning on sama selge ka selle piiride osas.

See aitas, sest muutis etteheite konkreetseks. Mure peas jääb üldiseks ja kasvab. Mure paberil omab kuupäeva ning teemat ja seda saab vaadata.

See ei aidanud tegeliku probleemi puhul, mis seisnes selles, et mees ei teadnud sellest midagi. Kaks aastat täpset isiklikku dokumentatsiooni abielu kohta, milles elas ka mees ja millest tal oli täiesti teistsugune nägemus.

See üks, mille ta üle andis

See ei olnud üks headest kirjadest, mis on tema meelest oluline.

See oli nelja rida pikk, kirjutatud märtsikuu pühapäeval ühest väikesest asjast: et mees oli läinud poodi ilma küsimata, kas naine tahab kaasa tulla, et naine oli selle pärast nutnud ning teadis, et asi polnud poes, ega teadnud, millega oli tegu.

Ta pani telefoni mehe ette ja läks toast välja.

Mees luges seda mitu korda. Tema kirjeldus järgmise kümne minuti kohta on see, et ta ei suutnud mõista, miks oli nii häiriv lugeda midagi, mis oli pealtnäha vaevalt etteheide.

Mida mees lõpuks ütles, kui naine tagasi tuli, oli: kui kaua sa oled neid kirjutanud.

Mis muutus

Mitte see, et ta oleks teisi lugenud. Ta ei ole teisi ikka veel lugenud ja mõlemad peavad seda õigeks.

Muutus see, et nad hakkasid teineteisele kirjutama, mis on täiesti teistsugune tegevus. Lühidalt, mõlemad, enamikul päevadel, pigem ühise kui isikliku asja kohta.

Reegel, milleni nad kuu aja jooksul jõudsid, oli see, et kumbki ei loe teise oma enne, kui mõlemad on kirjutanud. Naine oli kohe märganud, et kui ta luges mehe kirja esimesena, kirjutas ta pigem vastuse kui sissekande, ning vastus on palju vähem tõene.

Mehe sõnul lahendas see vorm probleemi, mida ta polnud kunagi sõnastanud: vestluses on tema aeglane ja naine kiire ning üksteist aastat sellist dünaamikat oli tekitanud abielu, kus naise versioon sündmustest oli tavaliselt see, mis jäi peale, mitte seepärast, et naine oleks nõudnud, vaid seepärast, et ta jõudis kohale esimesena.

Mida ta ütleb saatmata kirjade kohta

Ta on need alles hoidnud. Ta ei loe neid tihti uuesti ega kavatse neid kustutada.

Tema seisukoht on, et need ei olnud suhtluse läbikukkumine, vaid selle etapp: kaks aastat oma tegelike mõtete selgitamist, mis viidi läbi ainukeses käepärases kohas.

Viga ei olnud tema sõnul nende kirjutamises. Viga oli uskumuses, et kuna need olid kirja pandud, olid need kuidagi ka öeldud.

Nimed ja detailid on muudetud, paar on koondkuju.