Kaks õde, vastupidised vahetused, üksteist aastat

Naine töötab öösiti, neli tööl ja neli vaba. Mees töötab päeviti, viis tööl ja kaks vaba, muutuva graafikuga. Nende ühine aeg on teatepulga üleandmine köögis umbes kell seitse kakskümmend hommikul ja uuesti kell kaheksa õhtul, see varieerub ning mõnel nädalal pole seda peaaegu üldse.

Üksteist aastat, kaks last ja suhe, mida nad mõlemad kirjeldavad paremana kui enamikul oma kolleegidest, mida nad natuke häbenevad.

Nelikümmend minutit

Reegel, milleni jõuti teisel aastal pärast rasket perioodi, on see, et üleandmine ei ole logistika jaoks.

See kõlab võimatult ja ongi kogu teema tuum. Kahel inimesel, kes majandavad kodu, laste ja kahe töögraafikuga, on tohutult palju koordineerida, ja kui koordineerimisel lubatakse üleandmisesse tulla, võtab see ära kogu aja, iga päev, jäädavalt.

Nii et logistika elab mujal. Ühine nimekiri külmkapil, millest sai ühine märge telefonis. Kõik, mida saab kirjutada, kirjutatakse. Midagi, mida saab kirjutada, ei öelda välja.

Kui ainus aeg, mil te üksteist näete, on ühtlasi ainus aeg nädala korraldamiseks, ei räägi te enam kunagi teineteisega juttu.

Milleks vahetuse üleandmine mõeldud on

Peamiselt kolmeks asjaks, kuigi kumbki neist pole seda kunagi ametlikult sätestanud.

Kuidas vahetus läks, pigem emotsionaalses kui töökorralduslikus mõttes. Naine ütleb, et nende töös on see olulisem kui enamikus kohtades, sest on olemas selliseid päevi, mida ei saa kirjeldada kellelegi, kes ei tea, mis on halb öö.

Üks killuke infot töövälise maailma kohta. See algas naljana ja jäi püsima, sest mõlemad märkasid, et suhe, mida peavad kaks väsinud inimest ainult haigla teemadel, tekitab väga kitsa abielu.

Ja puudutus. Teadlikult. Naine on kindel, et selles tuli kokku leppida, mitte jätta see juhuse hooleks, sest kaks inimest, kes mööduvad teineteisest ukseaval kell seitse hommikul, ei puuduta teineteist kogemata, ja kaks aastat kogemata puudutamata jätmist on tõsine asi.

Neli vaba päeva

Naise neli vaba päeva on struktuur, millele kõik muu toetub.

Esimene neist kantakse täielikult maha. Naine magab ja nad mõlemad on kokku leppinud, et sellel päeval temalt midagi oodata on ebamõistlik ning et see kokkulepe on kasulikum kui uni ise.

Viimane päev on kaitstud, lapsed lähevad osaks sellest ajast mehe ema juurde, ning selle korralduse kehtestamiseks kulus neli aastat ja see on asi, mille nimel naine võitleks kõige ägedamalt.

Kaks keskmist on perepäevad ning need on tavalised ja mitte midagi erilist, mis on mehe sõnul see nüanss, mida inimesed kuulates tähele ei pane.

Küsimused

Umbes kuuendal aastal hakkasid nad vastama telefonis küsimustele, kumbki siis, kui mahti sai, kusjuures kumbki ei näinud teise vastust enne, kui mõlemad olid kirjutanud.

Mees ütleb, et põhjus, miks see spetsiaalselt neile sobib, on see, et nad pole peaaegu kunagi korraga ärkvel, ning et kõik muu paaridele loodu eeldab, et olete.

Naine vastab oma küsimustele umbes kell neli hommikul vaiksel tunnil koridoris istudes. Mees vastab bussis. Mõlemad vastused avanevad koos siis, kui teine vastus kohale jõuab, mis on mõnikord üheksa tundi pärast esimest.

Naine ütleb, et see on ainus asi, mida nad teevad, mida ei pea planeerima ja mis ei kuku läbi, kui graafik muutub.

Mida nad ütleksid teistele vahetustega töötavatele paaridele

Viige logistika suulisest suhtlusest eemale. See on asi, mida nad mõlemad esimesena nimetavad ja mida nende sõnul keegi ei tee.

Otsustage puudutuste üle, selle asemel et neid ootama jääda.

Kaitske ühte päeva, selle asemel et üritada kaitsta õhtuid, sest õhtud ei ela seda üle.

Ja ärge võrrelge end paaridega, kes näevad teineteist igal õhtul, sest võrdlus pole kasulik ja alternatiivi pole võtta.

Nimed ja üksikasjad on muudetud; paar on mitme juhtumi koondkuju.