Kaitsepositsioon on vaidlus, mida sa tegelikult pead

Enesekaitse tundub hävitavatest suhtlusharjumustest kõige mõistlikum, mis teeb sellest eriti visalt püsiva harjumuse. Iga kaitsev lause tundub selle ütlemise hetkel lihtsalt täpse tõena.

Struktuurilt on see aga vasturünnak. Iga kaitsva vastuse alusnoot on sama: probleem ei ole minus.

Vormid, mida see võtab

Vastuetteheide. "Sina ei tee seda ju ka kunagi." Muudab ühe probleemi kohe kaheks ega lahenda kumbagi.

Süütu selgitus. "Ma kavatsesin seda hiljem teha." Sageli tõsi, kuid see vastab küsimusele, mida keegi ei küsinud. Küsimus oli selles, mida see teises tekitas, mitte sinu põhjenduses.

Tähenärimine. Sõnast "sa ei tee kunagi" kinnihaaramine ja selle ümberlükkamine üheainsa näitega. Tehniliselt õige, täielikult mööda asjast ja äärmiselt ärritav.

Rünnakuks ümberraamistamine. "Nii et kõik on minupoolne viga, jah." See on tõhus, sest paneb teise inimese järgmised viis minutit sind rahustama, selle asemel et teda ennast kuulda võetaks.

Ja toonile vastuväitmine. Reageerimine sellele, kuidas midagi öeldi, mitte sellele, mida öeldi. Mõnikord õigustatud, kuid väga sageli viis sisulise teema määramatuks ajaks edasi lükkamiseks.

Enesekaitse vastab küsimusele "kas ma olen halb inimene", kuigi küsiti "kas sa saaksid seda teha teisiti".

Miks see juhtub

Sest käitumise kriitikat võetakse otsusena iseloomu kohta. Keegi ütleb, et köök jäi koristamata, ja vastuvõetud sõnum on: sa oled hoolimatu, sa ei hooli, sa oled läbikukkunud.

Selle lõhe suurus selgitabki reaktsiooni ägedust. Inimesed ei kaitse kööki. Nad kaitsevad oma väärikust.

Igaühel, kes kasvas üles kodus, kus eksimus tõi kaasa tagajärjed, on see refleks püsivalt sees. Ükski pehme sõnastus ei eemalda seda täielikult.

Selle katkestamine endas

Sa ei saa seda tunnet peatada. Sa saad aga tekitada pausi tunne ja lause vahele.

Märka kõigepealt füüsilist signaali. Enamikul inimestel on see olemas: kuumakujum näos, pinge kehahas, äkiline valmisolek. See ongi märguanne ja see saabub sekund või kaks enne sõnu.

Seejärel kasuta pausi tekitavat lauset. "Anna mulle sekund." "Ütle seda uuesti, ma tahan seda korralikult kuulda." Mõlemad võidavad aega ega anna milleski järele.

Seejärel leia tõene osa. Peaaegu igal etteheitel on mingi täpne osa, isegi kui sõnastus on ebaõiglane. Selle ühe osaga nõustumine vähendab pingeid rohkem kui ükski muu tehnika: "Sul on õigus, et ma jätsin selle nii. Muu juurde tahan hiljem tagasi tulla."

Osaline nõustumine on kõige tõhusam enesekaitse katkestaja ja see ei maksa midagi, sest sa nõustud ainult sellega, mis on tõsi.

Kui sinu partner on kaitsepositsioonil

Kontrolli kõigepealt ausalt oma esitusviisi. Iseloomuotsustena sõnastatud etteheited tekitavad alati kaitsepositsiooni. "Sa oled nii hoolimatu" ja "prügi jäi välja viimata ja see ärritas mind" kirjeldavad sama sündmust, kuid saavad täiesti erineva reaktsiooni.

Räägi ühest asjast korraga. Kaitsepositsioonile minek suureneb järsult koos etteheidete arvuga, sest nimekiri mõjub süüdistuse ehitamisena.

Ütle, mida sa tahad, mitte seda, mis läks valesti. Palve kutsub tegutsema, kriitika kutsub õigustama.

Ja ära nõua süü omaksvõtmist. Paljud vaidlused jätkuvad kaua pärast kokkuleppeni jõudmist, sest üks osapool ootab täielikku pihtimust. Eesmärk on käitumise muutumine. Pihtimus on boonus, mida sa ei pruugi saada.

Miks kirjalik suhtlus aitab

Kaitsepositsioon tekib kõige kiiremini kõnes, sest vastust oodatakse kohe ja kiireim kättesaadav vastus on enesekaitse.

Kirjutades tekib paus automaatselt. Esimene kaitsev lause trükitakse ära ja siis väga sageli kustutatakse, sest inimene näeb seda ja saab aru, millega on tegu.

See on üks põhjus, miks paarid, kes vastavad samadele küsimustele kirjalikult ja eraldi, raporteerivad rahulikumast suhtlusest. Rakenduses Duoheart ei näe kumbki partner teise vastust enne, kui mõlemad on kirjutanud, seega pole kirjutamise ajal midagi, mille eest kaitsta. Sa vastad küsimusele, mitte inimesele.