Kaassõltuvus ja lähedus: kuidas neil vahet teha

Kaassõltuvusest on saanud sõna, mida kasutatakse iga suhte kohta, kus kaks inimest teineteisele palju toetuvad. See muudab sõna kasutuselt tühjaks, sest teineteisele toetumine ongi suhte peamine mõte.

Püsiv erinevus ei seisne selles, kui palju te üksteise heaks teete. Küsimus on selles, kas kumbki teist saab tegemise lõpetada ilma, et suhe kriisi satuks.

Kolm testi

Kas saad palvele ei öelda ilma, et peaksid kaks päeva tagajärgi siluma? Lähedases suhtes on ei lihtsalt info. Pundardunud suhtes on ei aga sündmus ja mõlemad teavad seda ette. Seetõttu ei öeldagi enam ei.

Kas sul on midagi, mis on täiesti sinu oma? Mitte lubatud hobitund, vaid midagi, millel on oma aeg, oma inimesed ja oma väärtus, mis ei vaja jätkamiseks kaaslase heakskiitu. Inimesed kaotavad selle aeglaselt ega märka seda enne, kui üritavad seda tagasi saada.

Kelle tundeid sa tegelikult tunned? Pundardumise selgeim märk on see, et sa ei tee neil vahet. Kui sinu tuju sõltub täielikult kaaslase päeva temperatuurist, ei ole sa tema lähedal, vaid sa elad tema elu.

Tervislik koosolemine tähendab kahe iseseisva inimese vaba valikut olla koos. Kaassõltuvus tähendab, et kumbki ei saa üksi hakkama, seega ei saa kumbki ka ausalt valida.

Kuidas see seestpoolt välja näeb

Harva nagu probleem. See näeb välja nagu armastus, mispärast see ongi nii püsiv. See näeb välja nagu olemine see, kes alati kõik korda seab. See näeb välja nagu tema vajaduste teadmine enne küsimist. See näeb välja nagu oma halva päeva varjamine, sest temal oli hullem, mis muutub viie aastaga vaikimisi reegliks, et sinu halbu päevi pole olemas.

Hoolitsev partner tunneb end tavaliselt tubli ja kurnatuna. Hoolitsetav partner tunneb end juhtituna ja ebamääraselt süüdi ning ei oska sageli selgitada, miks tema elu on nii hästi korraldatud, kuid ta tunneb end selles nii väikesena.

Mõlemad seisundid on valusad ja kumbki pole kuri. See on oluline, sest tavaline kaassõltuvuse käsitlus teeb ühest päästja ja teisest probleemi, kuigi selles mustris paarid teevad seda peaaegu alati koos.

Kuidas see algab

Tavaliselt millegi mõistlikuga. Raske aasta: haigus, töökaotus, vastsündinu, lein. Üks inimene võtab kogu vastutuse enda peale, mis on kriisis täiesti õige tegu.

Mure on selles, et kriisirollid kleepuvad külge. Keegi ei lepi kokku kohtumist, kus otsustatakse lõpetada. Kaks aastat hiljem teeb üks ikka veel kõike ja teine on kaotanud harjumuse midagi teha, ning mõlemad peavad seda lihtsalt enda loomulikuks olekuks.

Kuidas välja tulla ilma suhet lõhkumata

Alusta absurdselt väikeselt. Esimene instinkt on suur vestlus suhte dünamika üle, mis toob kaasa palju mõistmist, kuid null muutust. Üks tagasi võetud ülesanne toimib paremini: üks asi, mille hoolitsetav partner jäädavalt enda kanda võtab ja mille ta ise valib.

Harjuta ei ütlemist tühiste asjade puhul. Mitte piire olulistes küsimustes. Ei filmivalikule või neljapäevasele väljaminekule. Närvisüsteem peab õppima, et ei saab mööduda ilma vahejuhtumita, enne kui ta julgeb öelda olulist ei-d.

Taastage mõlemad üks oma asi. Samal nädalal, mõlemad korraga, et seda ei võetaks eemaldumisena. See on samm, mis jäetakse vahele, kuid mis muudab kõige rohkem.

Ütle välja see, mis on jäänud ütlemata. Midagi sellist: "Arvan, et võtsin raskel aastal kõik enda peale ega andnudki midagi tagasi, ja ma arvan, et see on teinud sind väiksemaks." See lause hoolitseva partneri suust avab rohkem kui ükskõik milline analüüs teiselt poolt.

Küsimused, millele tasub vastata eraldi

Mida teeb kaaslane sinu eest, mida sa saaksid ise teha?

Millal ütles kaaslane sulle viimati ei ja mis siis juhtus?

Millest on sinu kaaslane viimase kahe aasta jooksul loobunud?

Mida teeks sinu kaaslane vaba õhtuga, mis ei ole sinuga kuidagi seotud?

Kirjutage need üles eraldi ja lugege koos. Selles mustris olevad paarid on reaalajas ausalt vastamises erakordselt halvad, sest hoolitsev partner vastab mõlema eest. Pimevastused eemaldavad selle takistuse ja see ongi põhjus, miks Duoheart töötab just nii, nagu ta töötab.

Kui see on midagi enamat kui muster

Kui ühe partneri joomine, hasartmängud või haigus on see, mis suhet korraldab, ei ole see enam dünamika, mida tasakaalustada, vaid olukord, mis vajab välist abi. Sama kehtib siis, kui ei, mida sa ei saa öelda, puudutab raha, seksi või kodust lahkumist. Need ei ole suhtlemisprobleemid.