Eraldi koos elamine: kui kaks kodu on õige lahendus

On terve kategooria paare, kelle jaoks tavapärases stsenaariumis kohta pole: pühendunud, pikaajalised, ilma lahkuminekuplaanita ja teadlikult kahes eri kodus elavad inimesed. Mitte kaugsuhe, mitte ebakindlus, mitte prooviperiood. Lihtsalt kaks aadressi.

Uuringutes on sellel nähtusel oma nimetus: eraldi koos elamine. Seda valitakse palju sagedamini, kui julgetakse tunnistada, sest see tekitab alati küsimuse, kas suhe on ikka tõsine.

Kellele see tegelikult sobib

Inimestele, kes on teise variandi juba läbi teinud ja teavad selle hinda. Keegi, kes kolis pika abielu järel omaette korterisse ja avastas enda üllatuseks, et talle meeldib vaikus.

Eelmiste suhete lastega vanematele, kelle puhul kahe leibkonna liitmine tähendaks nõudmist, et neli või viis inimest kohaneksid muutusega, mille valisid vaid kaks neist.

Inimestele, kelle karjäär on kahes eri linnas ja alternatiiv oleks see, et üks neist loobub tööst, mida ta on aastaid üles ehitanud.

Ja inimestele, kes elavad lihtsalt erinevas rütmis ning on seda enda juures aktsepteerinud, selle asemel et kulutada kümme aastat selle muutmiseks.

Kooselamine on eluasemekorraldus. See on tõstetud armastuse mõõdupuuks, mis on kategooriaviga.

Mida see tegelikult maksab

See on kallim. Kaks komplekti arveid, kahekordsed kodukulud, kõike on kaks. See on enamiku paaride jaoks tõeline takistus, mitte emotsionaalne pool.

See kaotab juhusliku kontakti, mis hoiab suhet suuresti koos. Koos elavad paarid vahetavad päeva jooksul pingutamata kümneid pisikesi signaale ja miski sellest pole planeeritud. Eraldi elades peab keegi iga suhtlust alustama, mis tähendab, et vaiksem osapool võib jääda päevadeks märkamata, ilma et kumbki sellest aru saaks.

See teeb haigestumise raskemaks. Halvasti tundev inimene peab abi paluma, aga kui enesetunne on kohutav, on palumine kõige raskem.

Ja see kutsub esile kommentaare. Pereliikmetelt, sõpradelt, vahel arstidelt, üürileandjatelt ja kõigilt, kes täidavad mõnda ankeeti.

Kolm asja, mis peavad olema läbimõeldud

Suhtlus peab olema ajastatud, vähemalt lõdvalt. Mitte sellepärast, et spontaansus oleks halb, vaid sellepärast, et kui keegi pole samas ruumis, kaldub spontaanne kontakt selle poole, kellel on lihtsam suhtlust alustada. Paaridel, kellel see hästi toimib, on tavaliselt midagi igapäevast ja väikest, mida kumbki ei pea eraldi välja pakkuma.

Saabumine peab olema määratletud. Kui üks teist külla tuleb, kas see on külastus või kodus olemine? Paarid, kes seda selgeks ei räägi, lõpetavad nii, et üks on igavene võõrustaja ja teine igavene külaline, mis murendab suhet kiiresti. Lahendus on tavaliselt füüsiline: sahtel, riiul, võti, õigus avada külmkapp ilma küsimata.

Hädaolukordadeks on vaja varajast plaani. Kellele helistatakse, kellel on võti, kes on märgitud lähisugulaseks. See on ebapromantiline ja see on osa, mida eraldi elavad inimesed kõige sagedamini eiravad kuni ööni, mil see tõesti oluline on.

Eelis, mida keegi ei maini

Eraldi elavad paarid kipuvad teineteiselt küsimusi edasi küsima. Koos elavad paarid lõpetavad selle, sest kohalolek tundub informatsioonina. Kui sa ei näinud oma partneri teisipäeva, peab sellest rääkima, ja rääkimine on teistsugune ning parem asi kui lihtsalt läheduses viibimine.

Seepärast väidavad mõned pikalt eraldi elanud paarid, et tunnevad teineteist paremini kui siis, kui nad jagasid kööki. Midagi ei eeldata, sest midagi ei saa eeldada.

Kuidas teada, kas see sobib teile

Küsige, kas eraldi elamine on midagi, mida te valite, või midagi, mille juurde te jääte vaikevalikuna, oodates, kuni üks teist järele annab. Esimene võib olla stabiilne aastakümneid. Teine on lahendamata vestlus koos üüriarvega.

Kui see on valitud, on ülesanne asendada see, mida lähedus varem tasuta pakkus. Igapäevane suhtlus, mida kumbki ei pea alustama, moodustab sellest suurema osa ja see ei pea olema pikk. Duoheart loodi just selles olukorras paaridele: samad viis küsimust iga päev, vastatud eraldi, avatud koos, nii et kahes kohas olemine ei tähenda kahte eri ellu triivimist.