Abielus kahekümneselt, küsimusi esitades ka kuuekümneselt

Nad olid kahekümne- ja kahekümne ühe aastased. Mõlema vanemad olid vastu, eri põhjustel, ning üldine arvamus oli, et neist kasvavad erinevad inimesed ja nad avastavad, et on abiellunud võõraga.

Täpselt nii juhtuski, kaks korda, ja see on loo osa, mis nende meelest teistel märkamata jääb.

Esimene võõras

Kolmekümnendate eluaastate alguses läks naine uuesti õppima ning see muutis teda oluliselt. Uus töö, uued inimesed, vaated, mida tal kahekümne viieselt polnud.

Mehe sõnul sai ta sellega umbes kaks aastat halvasti hakkama. Mitte dramaatiliselt. Ta lihtsalt reageeris naise varasemale versioonile ja oli omavahel öeldes riivatud, et vanad naljad enam ei töötanud.

Pöördepunktina mäletab ta vestlust parklas, kus naine ütles, et tunneb, nagu teda mäletataks, mitte ei tuntaks. Mehe sõnul ei mõistnud ta seda lauset mitu kuud ja siis sai sellest korraga aru.

Inimene, kellega sa abiellusid, on vaid üks versioon. Kui sa seda ei uuenda, armastad lõpuks kedagi, kes on juba lahkunud.

Teine võõras

Viiekümnendate eluaastate alguses oli mehel terviseärevus, mis osutus tühiasjaks, kuid ei tundunud sellisena. Ta väljus sellest huvitatuna asjadest, mis polnud teda kunagi huvitanud, ning ilma huvita töö vastu, mida ta oli teinud kakskümmend kuus aastat.

Naine ütleb, et oli tema kord olla aeglane. Esimese aasta pidas ta seda mööduvaks faasiks, teisel aastal oli sellest ärritunud ning kuskil kolmandal aastal sai aru, et teeb täpselt seda sama, mida mees oli teinud kümnend varem parklas.

Harjumus

See algas naljana pikemal autosõidul 1997. aastal. Naine küsis mehelt küsimuse ajakirjast, ühest neist nimekirjadest, ja mees vastas halvasti ning naine vastas paremini, ning kahe linna vahel läbisid nad ülejäänud nimekirja.

Sellest sai autosõitude asi, siis pühapäevade asi. Umbes viisteist aastat oli see ebakorrapärane ja ebaametlik ning koosnes peamiselt küsimuste üle vaidlemisest.

Reegel, mis muutus kasulikuks, saabus hilja, nende viiekümnendates eluaastates ja juhuslikult. Ühel sõidul, kus mees keskendus teele, pani naine oma vastuse enne kirja ja luges selle hiljem ette. Ta märkas, et tema kirjalik vastus erines sellest, mida ta oleks öelnud, sest suuline vastus oleks sõltunud sellest, mida mees enne ütles.

Pärast seda panid nad vastused kirja. Mõlemad, eraldi, ja siis vahetasid.

Mida nelikümmend aastat sellest andis

Mehe sõnul üllatab inimesi see, kui sageli vastused neid endiselt üllatavad. Mitte mineviku kohta, mis on ammendatud, vaid oleviku kohta: mille pärast naine sel kuul muretseb, mida mees enam ei taha, milles kumbki neist on vaikselt meelt muutnud.

Naine ütleb, et tegelik funktsioon on teistsugune ja veidi vähem romantiline. See hoiab ära suhte toimimise pelgalt mudeli põhjal.

Tema teooria, mida ta on ilmselt varemgi öelnud, on see, et iga pikaajaline paar loob teisest inimesest toimiva mudeli ning see mudel on piisavalt täpne, et olla kasulik, ja peaaegu kohe vananenud, ning ainus võimalik hooldus on küsimise jätkamine.

Mida nad ütlevad neile, kes abielluvad noorelt

Kumbki neist ei soovita seda eriti. Naine ütleb, et tõenäosus oli nende vastu ja nad ei ületanud takistusi tänu mingile targale nipile.

Mida nad aga ütlevad, on see, et noorelt abiellumise oht ei seisne selles, et te muutute erinevateks inimesteks. Te muutute kindlasti. Oht seisneb selles, et te ei märka seda, sest hoiate peas varasemat versiooni ja reageerite sellele.

Ainus asi, mida nad on selle vastu teinud, on küsimine: valjuhäälselt, paberil, enamikul nädalatel, umbes kolmkümmend aastat.

Nimed ja detailid on muudetud; paar on mitme loo üldistus.